Kaalu sees

Ma vihkan kaaluteemasid. Siiralt ja hingega, sest nii kaua kui mäletada suudan, on mu enesetunnet domineerinud alati number kehakaalul. Ning seni kuni ma numbreid ei mõistnud- see milline ma välja näen ning kuidas-millest-kui-palju-tihti toitun. Lapsed on kodu peegel ja asjaolu, kui väikselt ma end õppisin vihkana ja enda olemasolu üle süütunnet tundma, räägib enda eest. 

Terve mu teadlik elu on olnud üks lõputu võitlus iseendaga, mis ei ole olnud positiivses võtmes arenguline tee parima versioonini endast, vaid igapäevane eksistentsiaalne olelusvõitlus. Halvemate päevade sekka on andnud mu traumapagas vigase ajukeemiaga tasasemaid päevi kus kõik ei olegi nii tühi ja halb ja lootusetu. 
Enda armastamisega on natukene teisiti: selle tunnetuse omamiseks on alati vaja niii palju komponente, et see lihtsalt pole enesearmastus. Pigem iseenda püstitatud väärtustele vastamine. Võin ju väikse keharasvasisalduse aegu leelotada sellest, kui imeline olen mina ja maailm mu ümber, aga kilo kaalutõusu ja mu positiivne õnn asendub hüsteeria, kahetsuse ja kiirkorraliste lahenduste välja mõtlemistele.


Mulle meeldib õnnetunne, mulle meeldib olla ideaalsetes kehamõõtudes, vastates iseenda, ühiskonna ja mu väljavalitute idueaalidele. Samuti mulle meeldis tunne, et olin lõpuks loomas iseendaga kompromisse. Lubasin endale, nii haigelt kui see ka ei kõlaks, olla iseendana õnnelik ka mitte oma ideaalvormis. See iseendale meeldima hakkamine oli ebameeldivalt ränk ja intensiivne teekond ning eks lõplikult me veel sihtkohta jõudnud pole. 

Ent ometi, niipalju kui ma vihkan kaaluteemat, vihkan ma selle juures seda, et kannatan ohvrirollis, millest ma ei oska lahti murda. Aina enam tuleb esile tahke, mustreid, algtuume ja see non-stop välja närimine on väsitav ja.. kohati lootusetu.
Üks osa minust on täielikult teadlik, kui vähetähtis on kogu mu välimus minu puhul; olles hingelt rohkemalt, on mul palju rohkem pakkuda, kui vaid silmailu. Kuid alati ei ela ma oma ratsionaalsete teadmiste taktis. 

Tundsin täna esimest korda raevu heakskiidu üle, mida oleksin vajanud ehk vähemalt 5 aastat tagasi. Esimest korda, sest 20aasta jooksul on see olnud esimene heakskiit. Või üldse, kommentaar, mis ei ole mind intensiivselt  näljutama pannud, või sundinud sõrmi veel sügavamale kurku suruma, et viimnegi sisseõgitud toit välja oksendada. 

Ent olenemata vihast ja vaenust, ma päriselt tundsin peale komplimendi vahetut ründamist end.. liigagi hästi? See laps ja varateismeline ja noorem versioon minust olid saanud ühtäkki kätte selle, mille järgi iga oma teoga püüdlesid; heakskiidu. 

Ning raev on möödunud. Ja see iseendale meeldima hakkamine tundub ka kuidagi kergem. Mingi rõve vastik suruv koorem on minust läinud. Hakka või andestamisele mõtlema. 


Ma olen uues punktis. Aga olgu tänatud kõik, et mitte samas punktis kus ma olen olnud. Täna ma end nii lootusetult ei tunne. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar