Kaalu sees

Ma vihkan kaaluteemasid. Siiralt ja hingega, sest nii kaua kui mäletada suudan, on mu enesetunnet domineerinud alati number kehakaalul. Ning seni kuni ma numbreid ei mõistnud- see milline ma välja näen ning kuidas-millest-kui-palju-tihti toitun. Lapsed on kodu peegel ja asjaolu, kui väikselt ma end õppisin vihkana ja enda olemasolu üle süütunnet tundma, räägib enda eest. 

Terve mu teadlik elu on olnud üks lõputu võitlus iseendaga, mis ei ole olnud positiivses võtmes arenguline tee parima versioonini endast, vaid igapäevane eksistentsiaalne olelusvõitlus. Halvemate päevade sekka on andnud mu traumapagas vigase ajukeemiaga tasasemaid päevi kus kõik ei olegi nii tühi ja halb ja lootusetu. 
Enda armastamisega on natukene teisiti: selle tunnetuse omamiseks on alati vaja niii palju komponente, et see lihtsalt pole enesearmastus. Pigem iseenda püstitatud väärtustele vastamine. Võin ju väikse keharasvasisalduse aegu leelotada sellest, kui imeline olen mina ja maailm mu ümber, aga kilo kaalutõusu ja mu positiivne õnn asendub hüsteeria, kahetsuse ja kiirkorraliste lahenduste välja mõtlemistele.