Kodusisustuspoest Tinderisse

Mulle on alati meeldinud idee siidist voodilinadest ning kui ühel päeval võtsin pesumasinast välja aukliku voodilina, hakkasin vaimusilmas kujutama ette uut voodipesu – sest et noh- raju noorus ja rajud unistused. Üks asi viib teiseni ja kui kaubanduskeskuses ühel momendil uurisin infot silmi särama löönud voodipesu kohta, jõudsin elulise vestluseni, kuhu ma arvasin et ma elus kunagi ei jõua. Vähemalt mitte kaubanduskeskuses voodipesu valides ja vestledes viiekümnendates hõbepäise, ent võhivõõra naisega. Asi puudutas mu voodipesu mõõtmeid ja kuuldes, et mu mõõtmed on suts väiksemad kui 220x200, sain tõsise noomituse, et ega me niimoodi kahekesti teki alla mahu ning vastuse peale, et tegelikult elan üksinda sain väga tungiva soovituse tuleviku peale mõtlema hakata; ega ma ei saa ju üksinda jääda ja kaasa tuleb samuti teki alla ära mahutada. Ning kaasat on mul kindlasti vaja, ega ometi-gii ma ei kavatse üksikuks jääda.
Tõtt-öelda kohkusin, naeratasin ja oskasin selle peale vaid poest välja kõndida, ent omal kombel jäi mõte minusse kõlama. Olin niikuinii tööeluga paar päeva varem lõpule saanud ja kuna ükski eluline rõõm ei olnud  enam silmarõõm, ei tundunud Tinderisse konto tegemine enam nii halb idee. Niikuinii olin olnud sotsiaalmeediata 3 nädalat, raskeimad eksamidki seljatanud- aega oli justkui liigagi palju ning pidin vastu tahtmist tõdema, et omamoodi igavake oli samuti eluolu. Umbkaudu oli pool kuud vaja veel pealinnas resideeruda ning pealegi – mis olekski halvim mis saaks juhtuda? Ülekontrollivad, abusive-tüüpi mehed? Mehed, kes küpsusastmelt veel täielikud lapsed? Kõrvuni armunud mehed, kes esimese kümne minutiga jõuavad tulevikulaste nimedest rääkida? Been there, done that, niiet nojah – rockenrolla, elu on seiklus, lez do this again!


Tinderiga on mul omad kokkupuuted olnud, esimest korda tõmbasin pooleldi naljaga selle päeval, kui sain täisealiseks- just to make a statement- ma olen nüüd 18 ning nüüd ma saan. Midagi leida ma tookord ei soovinudki. Tookord tutvusin juhuslikult mehega kes oli täpselt kaks aastat mu elus olulisel kohal. Edasiselt sai Tinderit veelgi alla laetud, peamiselt siis kui tundsin elulist seisakut ja tahtsin ellu miskit uut. Käidud sai huvitavatel kohtingutel ja tänasel päeval on mu elus inimesi keda hindan ja kelle puhul tunnen, et isiksusena on nad mind mõjutanud drastiliselt. Ainult tänutunne. Ning samuti olen astunud läbi piisavalt ämbreid, et teada juba mõningaid ohumärke. Olen vallalise elus saavutanud musta vöö.

Aeg on jälle sealmaal: Tinder ja sinna profiili tegemine. Pildid on lihtne küsimus, bio juba veidi keerulisem. Kas minna vana klassikuga, millega alustasin kaks aastat tagasi: "Väike aga armas" või piirduda värskema, kuid tookord kasutusaegu olnud ausa tekstiga: "Otsin kedagi kes aitaks mu isal suvel kõrvalhoonele sarikaid paigaldada". Sest sisimas tunnen, et selline "Tulin siia, sest voodilinu ostes soovitas müüja suurem tekk osta, et tulevane kaasa ka ära mahuks" on liiga aus ja liiga sirgejooneline. Ja suts kurb kah. Samas kindlasti personaalsemad kui "I may not be your cup of tea but I'm your 10th shot of tequila" laadsed väited, mida kardan et äpis juba liigpalju kasutusel on.
Samas kuna "The eyes, chico. They never lie" on mul Instagramis pildipealkirjana niikuinii kasutusel, tundub see küll hea kirjeldus millega edasi minna. Sest noh, silmad ei valetagi. Nõnda see jäigi.

20 tundi ja ühest paremale lükkest sai pudel Rieslingut. 
Mis mulle Tinderis koheselt meeldis, olid rohked uuendused millest ma aru ei saanud. Järelikult oli aega möödas piisavalt eelmisest korrast, kui rakendust sai kasutatud. Muigele ajasid aga liigtuttavad näod, keda kahe aasta jooksul korduvalt nähtud.
Seni varem olen ma inimestega kohtunud vähe- kulunud on inimesega suhtlemiseks vähemalt ligikaudu nädal ja ühe kasutusajaga on pigem kokku saadud ühe inimesega. Seekord ma ei tahtnud niiväga panustada inimese eelnevale tundmaõppimisele, kui tahtsin reaalselt suhelda. Üldiselt olen ma maitselt päris pirtsakas, ning kui keskmiselt viiekümnest inimesest laigin  ühte, siis selgus et mul on enda tüüp:  kõiki mu matche ühendas asjaolu, et nad kõik tundsid huvi mu reedeõhtuste plaanide kohta, ent sinna asi ka jäi. Prognoos, et reede õhtu möödub mul reaalselt oma päevaplaanidest (või nende puudumisest) rääkides, tundus päris hapukas.

Kuid kella kümne ajal olin sirgendamas juukseid ja veerand tunni pärast kohtumas selleõhtuse kohtingukaaslasega. Omamoodi oli närv sees- olin esmakordselt minemas välja kellegi nii noorega, kellega vanusevahet vaid 3 aastat. Minule oli see uus ja veider ja üldse võimalust tulevikuhinnangute andmiseks hakkasin nägema umbes siis, kui veini oli kahasse joodud pool pudelit. Tõsi, õhtu oli tore, inimene oli avatud ja füüsilised aspektid sama magusad kui piltidel.  Too õhtu jäid mul mõtlemata mõtted, kas isikut näeksin potentsiaalse kaasana ning kui olin koju saadetud, jäid ka mu kodu kõrged laed näitamata. Kodutee oli küll kõike seda, mida on täis USAs toodetud teismelistele suunatud armastusfilmid, ent ma ei tea, kas meie klapp põhineb vaid feromoonidel või päriselt on meil miskit niivõrd tugevat ühist, et suhtlus kaunis intensiivelt jätkus, kuid seda see tegi. Võib-olla oli/on mul selleks kõigeks lihtsalt aega, võib-olla meenutab meie suhtlus kohati aegu kui olin aastaid-kolm noorem ja kõik oligi niivõrd süütu, mänglev ja lahtine. Aga armas on see eluolu. Ja ühtlasi nii kerge ja loogiline.

Kolmveerand tundi peavalu ja kriminaalregistriga politseinikuks.
Peale seda kohtingut ei kustutanud ma armunud näitsiku kombel Tinderit koheselt ära. Tõsi, profiilide libistamiseks oli mu fookus liialt mujal, pigem jätkusid vestlused olemasolevate matchidega. Vaikselt hakkasid jutud liikuma kokkusaamistele, ent ilmnes seekordne veider tendets: inimesed polnud nõus oma täisnime avaldama. Küsisin seda päris otse ja sirgelt, mitte niiväga kriminaalregistrisse süvenemiseks, kuivõrd lihtsalt paarile kindlale kontaktile nime-koha-aja edastamiseks, enda turvalisuse tarbeks. Vastused olid erinevad, neid täisnimesid ma ei saanud ja ka minu juuksed jäid sirgendamata. Eriti kui kokkusaamised hõlmavad liigtäpseid minuteid ja konkreetsete koordinaatide järgimist. Kuid liialt palju vaba aega ja kui olime sõbrannaga õppinud üksteise seadmete täpse jälgimise, olin kesköö paiku sõitmas kokkusaamisele inimesega, kelle puhul teadsin vaid ta eesnime ja asjaolu, et tal on (pildi järgi) vormis keha. Õnneks sain ma kolmveerand tunni jooksul teada rohkem, peamiselt asjaolu arvelt, et ma ise ainuüksi naeratasin ja noogutasin, kuid sedagi ilmselgelt liiga kaines olekus. Halba eeltööd hakkasin ma kahetsema minutitega, sest kalevipoja stereotüüp oli siinkohal liiga tõene stereotüüp. Tegu oli know-it-all tüübiga, kelle puhul imetlesin kui heal arvamusel saab endast olla. Tulevikuplaanid hõlmasid tal hariduse jätkamist, aga kuna kordamisel oli mitmeid-mitmeid variatsioone lausest "alla 1000€ eest ma töötama ei hakka", siis nägi ta end töötamas kas juristi, maakleri või mingit-tüüpi-kõrgema-politseinikuna, olgugi, et tal päris tugev kriminaalregister, aga kuna tegemist niivõrd 'tühiste' asjadega, oli ta veendumusel et tema puhul pigistatakse silmad kinni. Toohetk surusin ma reaalselt suud kinni, sest ma tõesti ei tahtnud purustada mehe illusioone ja mainida korrakaitsjate puhul kehtivat nõuet laitmatust taustast. Õnneks ei olnud mul selleks väga võimalustki, sest jutt läks edasi taaskord temale ja olin kuulamas ta kinnitusi, et ta teab toitumisest kõike, on sellealane guru ning enamused personaaltreenerid on tema kõrval suhtkoht mõttetud vennad.  Aasis ta Marek Kalmuse kava, kinnitas, et on veidikene juurde uurinud ning võiks isegi personaalkavade koostamisega tegeleda.
Tolleks hetkeks olin oma Vaarika Mojitoga lõpukorral, ent kui jook oli kord lõppenud, olin kuulnud veidi liiga palju klatši ta enda sõprusringkonnast ja üleüldist kriitikat kõikvõimaliku suhtes ning kui tuli pakkumine liikuda edasi ta vanalinna korterisse filmi minna vaatama, oli see täiuslik võimalus lõpuks suu avada ja sedagi selleks, et öelda et ainus asi mida tahan on vaikus ja kodu. Koju ma sain, kuid hommikul ilmneva peavalu lükkasin ma ainuüksi selle jutu jääknähtudeks. See oli üks jubedamaid tunnikesi mu elus.

Vahepeal mu enda Tinderi kasutushuvi kadus ja viisakalt öeldes üritasin selgusele jõuda, millel siis huvi põhines esimese kohtingukaaslase puhul ning praeguseks panustan feromoonidele ja kevadele ja kõikvõimalikule muule, mis soodustab lühiajalist.... nummisust. Üks hetk nägin teda vaatamas pilguga, et mingite tigimuste all näeksin temaga pesapunumist küll, ent omavaheline klapp ja tundmaõppimine pigem tõukasid meid teineteisest eemale. Pisarad jäid valamata ning pikad jorujutud üksteisele kõige hea soovimisest kirjutamata ja nõnda need elud edasi lähevadki.

Hapukurgihooajaline Peekri baar

Mingil veidral põhjusel oli ükshetk mu 'kaardipakk' soomlasi täis, ning kõikvõimalike Teemude ja Jeppadega taidlemiseks huvi puudus, sest teatud prototüüpsed soomlased on mind niikuinii suvisel teenindustööl traumatiseerimas, ent kuna neid oli saabunud hortide kaupa, siis ka motivatsioon kedagi huviäratavat otsida langes nullilähedale. Seega sai rohkem tähelepanu pööratud saabunud sõnumitele ning seisva veekogu efektina olin vastuseid kirjutamas ka passiiv-agressiivsetele vendadele. Ma tõesti ei tea, kas meessugu peab naiste vastuseid-välimusi-mõtteid 'läbi huumori' mõnitamist efektiivseks  lantimis-meetodiks, kuid varem pole ma eales nii palju seda suhtlusviisi kogenud. Mulle jättis see pigem mulje karjuvast ebakindlusest ning viimasega olen ma oma silmarõõmude-ajaloo jooksul liigagi palju tegelema pidanud– taaskordselt hoidsin tüdimusest rakendusest eemal.
Rohkem sõnumineerides tõi välja ka teatuid punaseid lippe- oli neid, kes olid intensiivselt solvunud, et neile minutitega ei vastanud ning neid, kes liialt tõid esile enda üleolekut. Täpsemini, ebarealistlikku suhtumist kõigesse üleolevalt. Ühesõnaga- mu senised matchid olid lakkava suhtlusoskusega ning kaardipakk õudusunenägu, millega tegeleda ei tahtnud, sest üks hetk olid mu raadiuses ainult alaealised, kes seadetest vanust tüütult kõrgele tõstnud, üleealised, kes seadetest oma vanust mitu korda väiksemaks jaganud või lihtsalt endiselt Limited dressides kirjaoskamatud ossid. Ning noh, soomlased. Ent siiski- tasa ja targu. Ning kui mingi hetk laigitud match alustas ennelõunat vestlust komplimenteerides piltidel olevat enesekindlust, siis õhtu saabudes olime ka kokku saamas. Etteruttavalt hõiskan, et tegu on kindlasti ühe mu meeldejäävaima-lemmikuma kohtinguga mu täisealisuse jooksul. Kõik oli kuidagi nii orgaaniline, tsill ja siiras. Teistmoodi. Tegu oli tüübiga, kellega varem deitinud pole; ametilt fotograaf, ent hingelt nii avatud ja loominguline ja.. coolio! Veebis varemmainitud fakt, et pole kohalik, viis meid tema lähedalolevasse lapsepõlvekanti liiklema. Ning kui paljud kohad läbitud ning lõppeatuses mitu tundi vesteldud, sai ööpimeduses kodu poole liikuma hakatud. Üks asi viis teiseni ning üks hetk oli kell pool kolm öösel ja kihistasime Peekri baaris restomeemide üle, mõlemal liitrijagu õllet sees. Klapp, olustik ja õhkkond sobis. Ning koduuksel hüvastijätuks lehvitades, oli omakorda kurb mõelda asjaolust, et kodulinna on tagasinaasemine: inimeselt tegu millegi nii värske ja huvipakkuvaga. Uuel korral inimesega kohtudes oli vaid rahulolu, et kogu see Tinderijama pealinna jääb. Kergendus. Rohkem ei pea tegelema. 




Pool kuud hiljem ja olen taas kodumändide all. Silmiköitev voodipesu sai vahepeal küll ostetud, ent too hõbepäine teenindaja jäi tookord nägemata.  Seekord jäi pealinnas kaasa leidmata. Õnneks. Kuid kuna minust jäi süsimust siidlina poodi ja mõtetes on endiselt õhuline suletekk, siis küllap leian oma tee uuesti sinna. Ja võib-olla uue tõuke keegi koduseinte vahele otsida. Täna ei jaksa sellega tegeleda ja oma linade vahel tahaks pikas perspektiivis üksinda viibida. Tahaks öelda, et oli tore, aga omamoodi on olnud toredam. Aga noh, voodlilinad saadud, alkohol tarbitud ja kuidagi on tunne, et Tallinna-hooaeg sellekõigega just sobivalt lõpetatud. Kuidagi selgemalt sai saabutud. Vähemalt tean, mida ma ei taha. Aga samas, süsimusta siidlina tahan. Lihtne on see elukene.  

Tindergi alles, kuid enam mitte kasutuses. On see kavalus või väga halb lüke panna avalikuks oma töökoht, suurendada raadiust ja vanuseliimite– seda näitab aeg. Endale tundub hea turundus. Vähemalt loodan sellesse. Elame-näeme. 





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar