Kodusisustuspoest Tinderisse

Mulle on alati meeldinud idee siidist voodilinadest ning kui ühel päeval võtsin pesumasinast välja aukliku voodilina, hakkasin vaimusilmas kujutama ette uut voodipesu – sest et noh- raju noorus ja rajud unistused. Üks asi viib teiseni ja kui kaubanduskeskuses ühel momendil uurisin infot silmi särama löönud voodipesu kohta, jõudsin elulise vestluseni, kuhu ma arvasin et ma elus kunagi ei jõua. Vähemalt mitte kaubanduskeskuses voodipesu valides ja vestledes viiekümnendates hõbepäise, ent võhivõõra naisega. Asi puudutas mu voodipesu mõõtmeid ja kuuldes, et mu mõõtmed on suts väiksemad kui 220x200, sain tõsise noomituse, et ega me niimoodi kahekesti teki alla mahu ning vastuse peale, et tegelikult elan üksinda sain väga tungiva soovituse tuleviku peale mõtlema hakata; ega ma ei saa ju üksinda jääda ja kaasa tuleb samuti teki alla ära mahutada. Ning kaasat on mul kindlasti vaja, ega ometi-gii ma ei kavatse üksikuks jääda.
Tõtt-öelda kohkusin, naeratasin ja oskasin selle peale vaid poest välja kõndida, ent omal kombel jäi mõte minusse kõlama. Olin niikuinii tööeluga paar päeva varem lõpule saanud ja kuna ükski eluline rõõm ei olnud  enam silmarõõm, ei tundunud Tinderisse konto tegemine enam nii halb idee. Niikuinii olin olnud sotsiaalmeediata 3 nädalat, raskeimad eksamidki seljatanud- aega oli justkui liigagi palju ning pidin vastu tahtmist tõdema, et omamoodi igavake oli samuti eluolu. Umbkaudu oli pool kuud vaja veel pealinnas resideeruda ning pealegi – mis olekski halvim mis saaks juhtuda? Ülekontrollivad, abusive-tüüpi mehed? Mehed, kes küpsusastmelt veel täielikud lapsed? Kõrvuni armunud mehed, kes esimese kümne minutiga jõuavad tulevikulaste nimedest rääkida? Been there, done that, niiet nojah – rockenrolla, elu on seiklus, lez do this again!