Vaene tudeng või vaimult vaene?

Minu ja finantsvahendite vahel on alati olnud tugevad nurgad, nii kaua kui mäletan. Või noh, nii kaua kui mäletada suudan, sest teadupärast mu isiklikke mälestusi talletavad ajuosad pole oma töös just kõige efektiivsemad. Stabiilne taskuraha pole mu elus olnud pea kunagi eksisteeriv kontseptsioon ja rahatu olek püsiseisundina oli omaksvõetud iseloomutunnus ja  küüniliselt üle võlli keeratud nišš. Muidugi, elu õpetab ja oskuste rahaks tegemine on väärt oskus. Siiski.

Minimaalsete vahenditega toimetulek kasvatas minus uskumust, et see annab mulle eluks vajaliku oskuse: ratsionaalsete (majanduslike) otsuste tegemise.  Vähemalt seda ma endale veensin, sest hakkama ma sain. Kuid aasta iseseisvat elu ning kaks nädalat kaerahelvestest toitumist annavad uue perspektiivi. Olen ma ainult majanduslikult või ka vaimult vaene?

Teema on delikaatne. Väga. Ma ei saa hakata ümber mängima fakti, et olenemata kõigest olen ma väga priviligeeritud. Ma ei saa iseendale eitada päris vaesust, millega võitlevad inimesed ei saa  katta oma baasvajadusi. Mul on natukene häbi rääkida oma tarbimiskultuurist ja sellest tulenevatest pseudoprobleemidest. Aga ma olen väike priviligeeritud tüdruk. Nagu enamik meist, tegelikult, olenemata sellest kas oskame seda hinnata või ei.


Pealinna kolides ei olnud mul tegelikult õrna aimugi, mis elu maksab. Elementaarne, eluspüsimise elu. Tähendas see kolimine üldse minu jaoks üleminekufaasi ja ma olin siiral veendumusel et minust saab ainult õpingutele ja trennile pühenduv üksiklane. Suvekuud enne kolimist olin ma veetnud teadlikult finantsvahendeid kasvatades ja ma siiralt eeldasin, et kogutud summa on piisavalt suur. Ehk olekski olnud. Augusti lõpus olin ma niivõrd veendunud, et mulle ikkagi hakkab täistera riis maitsema ning üks hetk ei aja tatar mind öökima. Ma ei tea, miks mul oli masohhistlik plaan end nõnda piinata ja isoleeritult eksisteerida, kuid kulus väga vähe aega kui ujus pinnale mu siiras soov: tegelikult tahan elada. Ning summa millest oleks 'nunna-elustiiliga' välja vedanud suveni, oli selles perspektiivis vahendiliselt nii väike, et mõistsin et viimane karjuv hetk tööle minemiseks oleks olnud detsembri aegu.


Tööle sai mindud varem, sest eelkõige mõjub liigtäpne numbrite lugemine mõistusele. Aga mingi aeg asjad muutusid. Õigemini, muutus palk, sest palk olenes tulemustest. Ja koos kasvava kontojäägiga muutus eluolu. Tarbimine. Minust sai tarbija. Tehnika, brändiriided ja emotsioonidel põhinevad väljaminekud. Tatar seisab endiselt kuivainete kapis ning väljas söömine või kojutellimine oli pigem igapäev, kui eriline sündmus. Kui üldiselt olid asjad üsna ohjes, s.t üritasin end kuulõpus nulljäägilt mitte leida, siis üks hetk adusin ma enda jaoks uut mõttelaadi: raha on vaid raha ja seda tuleb alati juurde.
Ma ei saa öelda, et ma käitusin rahaga hooletult, vaid pigem ma jätsin end hooletusse. Ma ei tea, mis protsessid mu ajus toimusid, kui avastasin, et 3 päeva 60sendiga on täiesti üleelatavad, kui  kapid sisaldavad toiduaineid. Tagasivaates näen katastroofilist lumelaviini-   aina enam hakkasid kuulõpus numbrid vähenema, olenemata kasvavatest sissetulekutest.
Kui seni oli mul silmis mingidki arvestused, kalkuleerimised, siis aina enam naljatlesin omaenda elustiili üle: palgapäeval ja sellele järgneval nädalal ostsin kõike, mida vähegi arvasin end vajavat, sest kuulõpulised nälgimisperioodid olid samuti oma otstarbega- pole kergemat viisi saada skinny legend'ks, kui sundolukorras süüa hommikuputre igaks päevaeineks ning seda liigpalju päevi järjest. Kaal langeb, tunnen end imeliselt ja aina enam vaatan asjade poole, mida tahaksin veeeeel. Sest kõike on ju vaja-vaja-vaja.

Kõige rohkem mind hakkas häirima see, et ostetavatele asjadele mhakkasin otsima põhjendusi, eelkõige iseendale. Tänavapildis meeldima hakanud autod sai ostuportaalidest üles otsitud ja majanduslikke planeeringuid tehes hakkasin mõtlema, mis kuus ma siis saan lõpuks Nõmme sõita, et seal jooksuradadel joosta. Jah, tõsi, looduses jooksmist ma igatsen meeletult, ent ometi olin ma liiiga tugevas konfliktis iseendaga- ma pidin naeruväärselt palju end veenma, et a i n u l t  Nõmme sõitmiseks auto omamine on isegi minu kohta liialt idiootne ning üleüldse oleks vaja normiks tõmmata. Kiiremas korras.

Ma ei taha öelda, et raha muudaks inimesi, aga minu muutunud finantsvahendid võimaldasid mul muutuda inimeseks, kes ma olla ei taha. Mu sisemine ökoemme on end korduvalt ribadeks nutnud ja ega iseenda põhimõtetega on kuidagi raske olla: ma olen see isik, kes on vaimustatud nullkulust ja minimalismist, et võtan oma elust aega, et teha ära nullkulu teemaline podcast, samal ajal elades nii vastuoluliselt, et see hüpokriitilisus on endalegi kannatada valus.

Tänasel päeval on mu õnnest puudu vaid süsimust siidist voodilina ning veidike liiga krõbeda hinnaga suletekk, aga ma tunnen, et mu mõtteviis on taas saamas korda. Mu elus olid kuud, kus ma olin justkui ostmas kõike sellepärast, et ma saan. Et on võimalused. Ja kuigi ma terve aasta olen endast rääkinud kui vaesest tudengist, siis aina enam tunnen, et olen lihtsalt vaimust vaene. Ning teadmata, kas olen end kaerahelveste abil piisavalt kõhnemaks saanud või tõesti oman kõike. Või olen piisavalt omanud tunnet, et saan omada kõike. Vähemalt olid ostud asjalikud ja midagi ei kahetse ning 'hädavajalikke' punase tallaga Louboutini kontskingi ma ei oma– olen mis ma olen, aga vähemalt ei ole (enam?) konstantses vajaduses oma 'staatust' tõestada.
(Tuleme selle väite juurde tagasi, kui ma olen lõpuks endale ausalt tunnistanud, miks olen ma omamas just sellises koguses Apple' produkte nagu olen)

Jube kui tüütu võib see vaesus olla. Eriti vaimselt. Olenemata mida ma kokku ostsin ja mida veel kokku osta kavatsen– iseendana tuleb mul ikkagi edasi elada.
Valusalt kulukas on see sügavamate probleemide eiramine.
Ma ei jaksa enam kaerahelbeid süüa.
Elades õpime. 





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar