22 aprill 2019

Naljakas. Ei oskagi kuskilt alustada. Häirib juba päises figureeriv "Must külm kohv",  ning hoian kõigest väest end seadetesse suundumisest. Ega esiti mul miskit targemat asemele polekski panna ning küllap ma ei jõuakski siis miskit avaldatud.

Ma pole mitu kuud avaldanud, kirjutanudki. Nagu ikka- vahepeal oli liiga kiire, siis olin liiga kurb ja siis armastasin end liiga palju. Päriselt armastasingi ja ma tõepoolest tahtsin sellest tundest kirjutada, sest ühtäkki olin ma nii ilus, andekas ja hea. Ühtäkki oli elu hea. Olin liialt hõivatud elu nautimisega, et kirjutama sellest ei jõudnudki. Hea ka, sest silmapilgud hiljem ja ma olen oma tavapärases seisus ja neid ridu tagantjärgi oleks lugeda irooniline ja kibe. 


Ma ei oskagi öelda, mis mu seisundi õige nimetus on, aga ma paranen oma vaimsest šokist. Vahepeal kiskusid asjad niivõrd inetuks ja raskeks, et reaalselt praegu on iga sõõm hapnikku kui pulsialandus. Tunnen et vajan abi, pea võõrad inimesed mu kõrval suunavad. Võtsin end reaalselt kokku ja tundsin et leidsin enda jaoks õige koha ja meetodid. Kuid hinnakirja vaadates tuleb näole iga kord magushapu muie- ma olen liiga vaene, et lubada enda ravimist. Aga hei-hei! Avalikult blogimine on tasuta ning selle jaoks ma ei pea isegi perearsti ust kraapima, et ravifondist hüvitist saada. Hõissa- elu on imeline! 
Nali naljaks, miskit tuleb siiski ette võtta. 

Ma ei teagi, kas ma olen kõike liialt täis või olen liialt tühi. Kõik on väsitav ja koormav, ent samas ma tunnen, et võiks olla halvemini. Edusammud on toimunud. Adun ise enda jaoks seisundeid, tunnetan enda jaoks ära, kus ma asun. Ega erilisemalt see minu jaoks miskit kergemaks ei tee, ma olen lihtsalt mõistnud kergemini oma süütenööri sisaldusi ning ehkisti hoidun liialt äärmuslikust kõigest ohtlikust eemale. Ei taha ju kannatada, aga elulised puudujäägid panevad samamoodi kannatama. 

Ei taha muid teemasid puudutada. Ei taha enda sisetunnet panna võrduma kasvõi kaalupildiga. Tunnen et olen rohkemat. Nüüdisajal ka tõsistel madalseisudel.  Siiras heameel. 

Kuigi keskendunud peamiselt oma vaimsele arengule, ei saa ma mainimata jätta, et kool on raske, aina enam kahtlen omandatava praktilises väärtuses ning kohati töökoormus tõstatab minus jonni. Kõigil on raske, aga omamoodi tahaks iga hetk rõhutada seda aspekti, et mul on eriti raske. Kõige raskem. Mugavusest juba, eelvabandusena. Või siis teen seda teadlikult, et oma esilekistud faktiga eirata aspekti, et mul ongi päriselt raske, selle asjaoluga liialdamine on nagu enda jaokski tõe varjutamine. Et noh- aja kark alla ja suru edasi, ei ole sa jalutu ja hingetu miskit. 

Suveks on plaanid tehtud. Tööplaanid. Aga pealinnas hoiab mind rohkemat, aga siia jäämine oleks majanduslikult ebratsionaalne. Kui vaid kordki elus lubaksin endal talitada südame järgi.. Elanud seni ju mõistust kuulates- ei ole ju sellestki miskit imelist välja kukkunud.

Tahan Pärnut, aga kõik see, mis tegi mu suve eelmine aasta imeliseks, on pannud mind mõistma, et ma olen liialt sentimentaalne ning kui ma kohe normiks ei tõmba, saan üsna tihti end kesklinnas pisardamas leida. 

Kui vale. 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar