20 19


Kohati tunnen, et mul ei ole midagi öelda - ma sain 20 ja ma olen kõiges pettunud. Samas ongi see just s e e, mis on oluline öelda – ma sain 20 ning ma olen kõiges piisavalt pettunud.  

Ma sain 20 ja ühtäkki ma ei samastu enam absoluutselt sellle numbriga. Tunnen, et vanus on mu elust ees. Ma ei tunneta end küll vanana, aga adun numbri tõsisust. Vastuoksa tunnen enda olekut-olemist vanusest ees. Ela siis sellisena, tilpnevana. 

Tahaks midagi konkreetset öelda oma seisundi kohta: eelmine aasta samal ajal olin oma sügavaimas augus, hetkel on lihtsalt raske olla ebastabiilne nupsu. Kõik on küll ilus, armas, hea, AGA samamoodi on see kõik millegi arvelt. 

Inimesed mu kõrval näevad, et minuga ei ole kõik päris korras, ise tunnetan vatupidist: võrdlen end aastatagusega; sellega võrdlusesse end asetades olen ma rohkemgi kui korras. Neutraalselt võttes– arenguruumi on. Aga see tuleneb peamiselt mu ennasthävitavast ideest, et ma peaksin juba hetkel täiesti väljakujunenud (eluga) olema. Kogu oma elukorralduse ja olemusega. Võtan endalt justkui enda kõikse-kõiksemad aastad ja osaliselt tunnengi, et see ei ole päris nii, nagu olema peaks. Olen frustreeritud, muserdunud ja omamoodi väsinud. Ma olen meeleheide. 

Aga ma pole meeleheitel. Ma ei karda olla üksinda, ei karda astuda veel hävituslikesse olukordadesse. Mu eluolu on mugav, lihtne, stabiilne. See ei rahulda mind, tahan sellest välja astuda, olla rohkemat.

Ma ei tunne end hetkel mugavalt, aga olen ka keskkonnas, kus ma seda kunagi olnud pole. Tõin siia kogu oma optimismi ja ladusin ette kõik tänavused eesmärgid. Ma ootasin seda killustamist; pea pool aastat iseseisvat elu on toonud selle, et mul on endasse rohkem usku. Tunnen kindlalt. Adun oma ealisuse tühisust, kui palju ma tegelikult saangi eksida, valekäike võtta. 

Suhtun kõigesse irooniliselt, paljud asjad mida tänaseks teen, on vähemalt poolenisti iroonilised. 
Väljaarvatud kaalus juurdevõtt; seda teen tublisti, keskmiselt 300 grammi ööpäevaga. Muigan. Ootan viimast eksamit, et peale selle seljatamist saaks trennilainele. 
Tahaks muuta niivõrd palju. Tunnen emotsioonisöömise (tagasi)juurdumist. Tunnen rõvedust selle suhtes, kui palju magusat tarbin. Toit on taas mu selle aasta eesmärk; et see aasta muutuks see, et toit ei oleks mu elueesmärk. Toit võiks olla vaid kütus ja teraapiat võiksin ma saada õigest kohast. Ilus ju oleks. 
Enesehaletsusest võiksin loobuda ning tegeleda selle ääretu enesevihaga. Ma oleks palju rohkemat, palju kaugemal. 

Muus osas ma ei teagi, kõik näib, et oleks nagu korras. Ilus on olla. Väsinud on olla. Stabiilsem on olla. 20 on olla. 

















Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar