See ei ole raamatuarvustus – "Kahju olnud asjadest"

See ei ole raamatuarvustus. See on üks sellistest postitustest, mida ma muidu hommikuks lükkaksin ning mis lõppkokkuvõttes kirjutamata jääks.

See on üks hetkedest, kus minus läbib frustratsioon ja toores ängistus. Ning vahelduseks on see tunne jõuline. Ma olen lahjunud raevus, ja kõik tundub kuidagi ebaoluline.

Ma olen oma eluga seal punktis, kus sõbrannalik veinimekutus ei suuda mulle vaimselt midagi pakkuda, pubides-baarides õlletarbimine ei anna enam kodutunnet ning purjuspäiste olekutega ei kaasne ülevoolavaid emotsioone. Ma olen selles punktis. 

Ma olen ka selles punktis, kus ma kuulsin teist korda oma elus teooriat ülekodeerimisest. Ma olen elus selles punktis, kus pedagoogiline loetu paneb mind pigem agressiivselt tundma iseenda  kasvatusest ning ma olen seal punktis, kus ma tunnen et ma peaksin hakkama ise vastutama. Ise otseseid valikuid tegema. Ma ei jaksa enam kannatada. Ma olen seal punktis.  

Ma ei saa öelda, et ma vihkan. Ei teisi ega ennast. Aga ma haletsen ennast, vähemalt kõrvaltvaatajana. Ma teen ise kõik selleks, et ma ei paraneks. Võiksin olla ju piisavalt arukas, et mõista erinevaid mõjutusi erinevatest eluetappidest praegusele hetkeolule. Ma võiksin ju olla seal punktis. 

Aga ma üritan sinna punkti jõuda. Ja vähemalt üks hetk oma elus olla vähe õnnelikumas punktis. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar