Sügisresümee.

Mu esimeste koolipisarateni kulus kolm kuud. Olen uhke ja õnnelik. Samas elu on olnud nii kiire ja kõik on võimalik kompakselt kokku võtta. Armastan ise lugeda teiste eluolu kulgemist. Siin on minu versioon. Tegelt ma olen päris asjalik inimene. Isegi olen üllatunud. 

Koolist

Eksameid ma siiralt kardan. Ma tean, et esimeste eksamiteni on jäänud umbes-täpselt kuu ja ma juba peaksin õppima. Ma peaksin tegelema juba akadeemilise kirjutamisega. Ma peaksin tegema juba loovtööd. Ma peaksin olema juba oma konverentsidega valmis. Mul peaks olema juba kordi rohkem raamatuid loetud ja artikleid läbi töötatud. Aga ei ole. Stressan stressan stressan. Ja ei tee miskit vajalikku. 

Kusjuures, eksamitest  üks on juba sooritatud ja mille puhul salamisi loodan, et venitan A välja, kuigi olen leppimas ka B'ga, mis tundub reaalsem. Sellest halvem hinne oleks päris ränk, eelkõige on eksamihinne kuidagi tagatähendusega, selle esimese hinde olulisus võinii.

Uued eksamid on hirmsad. Vähemalt 2 neist. Ühega on lugulaul lihtne- ma pean meeletult palju õppima ning see on teostatav. Teoreetiliselt. Teisele eksamile mõeldes ma juba valan pisaraid. Mul pole õrna aimugi, mida ma pean tegema, et see eksam seljatada, sest see on lihtsalt... juba teoreetiliselt teostamatu. 



Minust 

Kõige raskem ülikooli puhul on enda kantseldamine. Ma tunnen, et ma pean eelkõige hoidma koos ennast- ma lihtsalt ei tohi lasta endal langeda ja sundmõtetel võimutseda. Kui juba tunnen musta auku langemist, siis lisaks kogu sellele raskustundele vastuvõitlemisele, tunnen ma vastutust end koheselt õigesse suunda lükata. Väga palju energiat kulub mul sellele, et ma pean end kõrvalt jälgima ja mõistma, kust mul mingisugune emotsioon pärit on ja miks. Analüüsima pean eelkõige kõikvõimalikke sotsiaalseid suhteid, et välistada edasised hävinemised. Raske, samas ma ei saa end ka sotsiaalsesse kookonisse tõmmata. 
Vastasel juhul, kui ma endaga ei tegeleks, ma põleks koheselt läbi. Oleks augus. Vegeteeriks. Hingaks. Tunneks uhkust et viitsin pilku fokusseerida. Ma ei oleks pooltki nii efektiivne kui praegu (mitte et ma hetkelgi oma produktiivsusega hiilgaks, aga siiski).
Tunnen et suures osas ma pean endaga vägagi hellalt läbi käima, sest muidu mu keha automaatselt reageerib väljalülitamisega. Üks osa minust teab, et see on periood ja kõik mu sundmõtted on pärit mu ajukeemiast, aga see ei vähenda oluliselt seda tunnet, et see periood on ikkagi valulik ja raske. Ning senisest mul on kordi suurem vastutustunne. Kohustus. Ma pean kooliga hakkama saama, tööl pidevalt end tõestama ja kasvama ja end ülal pidama. Veits tahaks olla taas 5 aastae vastutustundetu titt kel on endiselt veits õigust end poodides selili visata ja uppis kilpkonna kombel sipelda ja enda lõbuks röökida. Ise ma seda lapsena kunagi ei teinud ja nüüd tagantjärgi veits kahetsen- nüüd ju tahaks, oleks ju võinud. 

Trennist ja toitumisest 

Trennis ma ei ole käinud. Viimati käisingi septembri proovinädalal. Ühest küljest ma siiralt tahaks trennis käia, samas on see tahe kohati hetkeemotsioon, sest ega ma ei tea, mida ma tegelikult teha tahan, pikas perspektiivis. Üksinda elades olen hakanud rohkem väljaminekuid kalkuleerima ja mu  sisemine kitsikoi kalkuleerib iga trennisoovi eel, kas ma suudaks piisavalt spordiklubis käia, et see end nii-öelda ära tasuks. Vaimselt ja füüsiliselt, kindlasti. Minu jaoks on veel enam hakanud elus rolli mängima ka majanduslik kaalukus.  Alati kaalun ära palju ma peaksin trennis nädalas käima ja rassima, et see väljaminek minus kripeldama ei jääks. Sisuliselt teostatav. Aga ma olen vana ja laisk. Kurja. 

Kuna argimuresid on nii palju, siis ma ei viitsi ka oma keha pärast  õnneks niiväga stressata. Eks ikka on peeglisse veidi halvem tunne vaadata, aga samas ma tean, et tervisliku poole pealt mul ei ole absoluutselt millegi üle nuriseda, ülekaal kui selline tegelikult puudub, mul on lihtsalt mu omaenda kompleksid. Ja ma lihtsalt ei viitsi. Mu iseenda püstitatud ideaalkaalust on puudu vastavalt päevast kas 2 või 4 kilo. Nii-öelda ideaali saavutamine, aga ma tean kui raske on mul seda saavutatud ideaali  h o i d a , sest kõik nisu ja magus ja muu jamps lihtsalt talletub mu kehas jalgades. Ja ma armastan seda nisu ja magusat ja muud jampsi. 

Üleüldse 

Aga, homme ma sõidan Pärnusse ja jään pea nädalaks. Ideaalis saan ma süveneda veits alustatavatesse asjadesse. Eelkõige ootan jooksma minemist. Elul on hoopis teine tera sees, kui sa elad looduses. Nüüd oskan paremini hinnata. 

Aga muidu elu on vahva. Põletan lõhnaküünlaid ja naudin oma korras unegraafikut. Üldplaanis ma pole kunagi end nii paiksena tundnud. Kõik on stabiilne- inimesed veavad mind pidevalt alt ja ma ei julge väga rohkesti oma muredega inimestele peale käia. Tahaks kirjutada rohkem raamatuarvustusi ja käia teatris. Vett peaksin rohkem jooma. Tahaks proovida pealinna kõiki laavakooke. Tahaks rohkem Õnne 13't. 

Tahaks edasi lükata asjaolu, et ma olen kohe-kohe 20. Tunnen end kuidagi sisutuna. Tahaks olla enamat. Aga oma hoidiste purgid keeran ma ise lahti. Olen tubli. 

Aga armas on see, et mu praegune elamispind on mu definitsioon kodust. Kui esimese probleemiga silmitsi seisin, oli kurgus klomp ja tahtsin oma kolm asja pakkida ja Pärnu sõita. Enam seda tunnet ei ole- et oleks kuhugi põgeneda. See ongi mu kodu ja parim mis ma teha saan, on kolmanda tekikihi tekitamine. Rohkem mul kuskile peituda pole. 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar