November ja veerandeakriis

Mu depressioonil on depressioon ning Carmen Alexandrinum Esthonicum pani mind tundideks nutma.
Röstitud tofu praetud riisi, soja ja küüslauguga on mu lemmiktoit ning ma endiselt ei mõista oma haiglast vajadust rafineeritud suhkru järgi.

November ei murdnud mind. Kes oleks osanud arvata. 2 nädalat on eksamiteni ning ainus mida olen teinud, on sotsiaalmeediarakenduste kustutamine. Ma olen väsinud. Ning solaariumi uutest lampidest põlenud. Aga sisimas elevil sest mõne nädalapäeva pärast peaksin enda kõhuvoldid literaalselt kätte võtma ja taas trenni minema. Ma ei jaksa enam vinguda ja õnnetu olla.


Homme on detsember, tööalaselt hakkan uue süsteemiga tööle ning toitumiselt ma üritan taaskord end paremaks sättida. Vastik on juba enda valikutest. Kahetsen meeletult, et ma pole kirjutada jõudnud meigist, kahetsen kõiki neid raamatuarvustusi mida ma pole kirjutama hakanud, kahetsen lavastusi, mida pole näinud. Kahetsen kõike mida ma pole teinud ja näinud ja olnud. Kahetsen ennast. Võib olla olen liialt karm, et eeldasin, et suudan endast kolme kuuga voolida välja selle, kes ma päriselt olla tahaks.

Sisismas ma olen õnnetu. Ma tunnen end poolikuna. Ma ei otsi enda hingekaaslast. Pigem otsin ennast.
Mu hingel on pidevalt valus kui mulle meenub ajsaolu, et ma olen varsti 20. Mu aju eripäraks on see, et mul on isiklikke mälestusi säilinud vähe. On järjestikke eluaastaid millest ma ei mäleta midagi. Algklassid? Must auk. Põhikool? Must auk. Gümnaasium? Mustad augud. Lapsepõlv? Must pind aukudega. Ja tõttöelda ma kurvastan. Mul pole õrna aimugi sellest, kes ma olnud olen.

Ma olen vist liialt palju veetnud aega enese lahtimõtestamiseks. Küllap ma ei jõuagi kunagi oma eesmärgini, kuid kohati mõistan iseend paremini. Oma reaktsioone ja valikuid ja olemust. Ma olen kokkuvõttes tahtlik valik.
Ma olen varsti 20 ja kõik tundub tühine. Olen tühi. Kõik on tühi. Sisutu. Poolik. Ma tunnen, et tegelikult ma suudaks olla rohkemat. Miskit tugevamat. Ma lasen ise ennast raisku.

Ma ei joo enam kohvi, see aspekt on naljakas- see kange must jook oli justkui mu personality trait, samastumine, ülekantus. Aga tegelikkuses on kõik armas. Põletan vanillilõhnalisi lõhnaküünlaid ja üritan end kokku võtta.Vahepeal tundsin end kui sotsiaalhoolekanne, aga eks iga asi õpetab. Vähemalt võiks. Üldplaanis ma ei taha olla sotsiaalhoolekanne, üldplaanis ma enam-vähem mõistan, kes ma olla tahaks. Kes ma olla võiks. Soetasin selle auks ka Tiiu Erelti "Eesti Ortograafia" (irooniakoht- mul pole aimugi eelmise õigest kirjapildist). Hõissa.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar