November ja veerandeakriis

Mu depressioonil on depressioon ning Carmen Alexandrinum Esthonicum pani mind tundideks nutma.
Röstitud tofu praetud riisi, soja ja küüslauguga on mu lemmiktoit ning ma endiselt ei mõista oma haiglast vajadust rafineeritud suhkru järgi.

November ei murdnud mind. Kes oleks osanud arvata. 2 nädalat on eksamiteni ning ainus mida olen teinud, on sotsiaalmeediarakenduste kustutamine. Ma olen väsinud. Ning solaariumi uutest lampidest põlenud. Aga sisimas elevil sest mõne nädalapäeva pärast peaksin enda kõhuvoldid literaalselt kätte võtma ja taas trenni minema. Ma ei jaksa enam vinguda ja õnnetu olla.

Sügisresümee.

Mu esimeste koolipisarateni kulus kolm kuud. Olen uhke ja õnnelik. Samas elu on olnud nii kiire ja kõik on võimalik kompakselt kokku võtta. Armastan ise lugeda teiste eluolu kulgemist. Siin on minu versioon. Tegelt ma olen päris asjalik inimene. Isegi olen üllatunud. 

Koolist

Eksameid ma siiralt kardan. Ma tean, et esimeste eksamiteni on jäänud umbes-täpselt kuu ja ma juba peaksin õppima. Ma peaksin tegelema juba akadeemilise kirjutamisega. Ma peaksin tegema juba loovtööd. Ma peaksin olema juba oma konverentsidega valmis. Mul peaks olema juba kordi rohkem raamatuid loetud ja artikleid läbi töötatud. Aga ei ole. Stressan stressan stressan. Ja ei tee miskit vajalikku. 

Kusjuures, eksamitest  üks on juba sooritatud ja mille puhul salamisi loodan, et venitan A välja, kuigi olen leppimas ka B'ga, mis tundub reaalsem. Sellest halvem hinne oleks päris ränk, eelkõige on eksamihinne kuidagi tagatähendusega, selle esimese hinde olulisus võinii.

Uued eksamid on hirmsad. Vähemalt 2 neist. Ühega on lugulaul lihtne- ma pean meeletult palju õppima ning see on teostatav. Teoreetiliselt. Teisele eksamile mõeldes ma juba valan pisaraid. Mul pole õrna aimugi, mida ma pean tegema, et see eksam seljatada, sest see on lihtsalt... juba teoreetiliselt teostamatu.