Toidust ja minust.


Kui ma Tallinna elama kolisin, olin loonud endale illusiooni, et ma olengi nüüd päriselt enda toitumise korda saanud. Little did I know. Ausalt kursakaaslastele mainides, et jätan toidukorra vahele, sest kaalun rohkem kui eile, omas kaunis tugevat reaktsiooni. Ma pole varem selliseid asju julgelt välja öelnud. Toit ei ole see teema, millest mulle rääkida meeldiks. Sellel on ka omad selged põhjused. Aga kui ma soovin veidikenegi paranemist ja mõistmist, on vaja välja öelda nii mõnedki asjad, mida ma seni ka endale pole välja öelnud. Oh seda elukest.




Ma armastan head toitu, aga veel rohkem armastan ma toidu sisseõgimist, kus ma tegelikult ühtegi maitset ei tunne. Sellest on parem vaid see näljatunne, kui olla kolmandat päeva söömata ning kogu visioon on hägune. Tõttöelda kogu mu elu ongi mu armastatuid tundeid täis- ma kas kühveldan endale järjest sisse  tuhandeid kilokaloreid, tundes rahuldus- ja õnnetunnet, või siis tunnen end täisväärtusliku ja tublina, kui ma ei suuda meenutada, millal viimati endale mõnda toitvat toidukorra lubasin, mis ei kujutanud endast sidrunivee joomist. 

Ma ei taha nüüd küll väita, et kogu mu kaal ja välimus mu kinnisidee oleks, aga päevas mitu korda kaalumised ja nutumaratonid juurdevõetud 200grammi pärast räägivad teist juttu. Vist. Samas mul puudub mu olemuse suhtes n-ö kõrvalvaataja pilk, enamuse ajast toimetan enda äraarvamise järgi. On siis selleks eriti puhas toitumine või perioodid, kus teen intensiivset trenni vähemalt 2 korda päevas- ma ei oska lihtsalt olla. Vahepealset ei eksisteeri.  

Enda jaoks olen ma kõik ära mõtestanud. Ma kas teadlikult söön üle, teadlikult nälgin või olen enda seatud parameetrite järgi tervislik. Ma mõtestan ära iga toidukorra, leian põhjenduse või põhjuse, miks ma seda toidukorda väärin. Miski ei käi juhuslikult. Ma luban endale 200grammi lõunat, kui ma sisendan endale, et ma olen rohkemat kui mu välimus ja mu keha vajab kütust, et veidikenegi loengutes produktiivne olla. Või siis tellin neljandat päeva koju kilo sushit, sest eelnevalt 5 päeva tagasi andsin isule järgi ning lubasin endale väikese Snickersi- järelikult ongi okei üle süüa, sest ma juba olen libastunud. Sõbrannaga välja kohvitama minnes ning patu-trühvlist saab igaõhtused 400g Pealinna kooki ning vähese nisu tarbimisest mitmepäevased külastused kõikvõimalikesse kohtadesse, kus saan tellida kõikvõimalikku nisurikast, et end karistada-premeerida. Ma naudin seda toitu, kuid sisimas naudin kui palju see toidukord mulle sisimas haiget teeb. 

Vapiano pitsa sai mulle täiesti põhjendatuks sellega, et olin tunde 6 varem proovinud sõbranna isetehtud kaneelisaiakesest pool suutäit. 


Tihtipeale, kui olen niiöelda tervislikus faasis, kus teen pikaajaliselt toitvaid toidukorde ja valin, et valmistatu oleks võimalikult mitmekülgne ja värske, saavad hukatuseks sotsiaalsed olukorrad. Nõrk iseloom ja sõbra mainimine burksieinest tekitavad mulle kinnisideid konkreetsest n-ö patueinest.  Ratsionaalne mõistus soovitab vältida kiirtoidukohti ja valida ihaldatud toidust võimalik parim versioon. Tollel hetkel ongi tegu toidu nautimisega, kus tellitud einel on maitse ja gurmeenaudingu alge olemas.



Antud burger Soo Uulitsast oli küll kuiv, aga hea. Maitseelamus, kindlasti. Aga teatud päevad hiljem mäletasin ma seda kui miskit, millele tõmban võrdusmärgi mitme mäkieinega ja surusin enesekaristuseks sisse pakitäie spaghette. "Sest see oligi ju see, mida sa tahtsid, naudi nüüd!!". Füüsiliselt halvas enesetundes seisneb omaette mingi rahulolutunne. Võitlus iseeendaga, kus naudin iseenese karistamist. Lisagrammides on allaandmine, kus haaran millegi lohutava järele, aga tarbin piisavalt palju, et mul oleks topelthalb. Enda mõttemalli järgi ongi see just see, mida väärin.



Samas- mõttemallid muutuvad.Kui tekib mõnikord see tunnetus, et mulle meeldib mu peegelpilt, on see koheselt näha. Ma suudan teha mõistlikus koguses trenni ja naudin täisväärtuslikke toidukordi. Komme end teistega võrrelda on 'vähese koguse' juures positiivne- minus on rohkem motivatsiooni tasa ja targu kilosid ja ümbermõõdunumbreid kaotada. Soov pikaajalise protsessi järele. Tekib rütm, uued harjumused, uus rutiin. Mingi eesmärk. Aga ma olen meeletult kannatamatu ja tahan ise oma protsessi kiirendada. Veel vähem magusat, veel vähem süsivesikuid, veel rohkem intensiivsust, rohkem kõndimist, rohkem und. Tekib hasart, kõik peab olema taaskord eesmärgistatud.  Mõni kaloririkkam toidukord on mulle lubatud vaid siis, kui ma täidan iseenda lubadust see hiljem kardiosaalis korvata. Kurnatusest trammiga kojusõit on lubatud vaid siis, kui järgmisel hommikul varem ärkan, et intensiivse trenniga kaotus tasa teha. Märkamatult vähenevad toidukorrad ja nendes vähesteski see viimane toitev sisu. Frustratsioon, isu, eesmärgid, pinged kaalul. Allaandmised ja mitte trennisaali minemised. Ja murdumised esimeste magusate pisiasjadega, mis ruttu kasvavad liialt suureks. 40grammine šokolaadibatoon enese premeerimiseks, sest õppetöö tulemust märgati ja tunnustati, on üsna ruttu 400grammine kook, et premeerida end tühiste asjade eest. 



Sisimas ma naudin taaskord tunnet, et ma tean, et see pole premeering. Sisimas naudin seda, kuivõrd väga see mulle haiget teeb ja taaskord on tegu sisseõgimisega. Mingil hetkel on suhkrukogus kogu organismile kurnav ja otsustan võtta eesmärgiks olla kuu suhkruvaba. Vastu pean vaevu nädala. Kõik kordub ühe mustri järgi. Justkui summa kuubi valemi korduv ja korduv lahtivõtmine, kus reegli eiramise tõttu läheb kõik liiga valesti. Asi ei lihtsustu. Errorisse jooksmine. 


Aga mulle meeldib rääkida endast negatiivses võtmes. Just selles võtmes, kus rõhk on omaenda vigade välja toomises. A la lõputult oma kintsude solvamine, naeruvääristamine. Omaenda vigade üle naljatlemine teeb kõik kuidagi kergemaks. Naeran oma veakohtade üle ning samaaegselt ka selle üle, kui tugevalt see mind mõjutab. Teema pidev ketramine toob tagasi reaalsustaju, ent äärmiselt haavatavas seisukorras, kus kellegi neljanda mainitud "paksud pahkluud" lööb kõik piisavalt vasardama, et leian uue aspekti enda juures, mida varem ei osanud vihata. Jälestus on niivõrd suur, et kellegi seitsmenda soovitatud 13-päeva-dieet on ühtäkki üks igati ratsionaalne toitumine, mida järele katsetada. Miski pole stabiilne.
Peale eneseviha. See on alati minus olnud.

Seepärast ma kipungi oma toidukordi vahele jätma, kui kaalun rohkem kui eelneval päeval. Ratsionaalne-alice naerab selle üle, päris-alice valab pisaraid. Praegu ma pean tõdema, et see on mu igapäevasus. Üks hetk tahan tõdeda, et see oli mu eluolu. Üks esimestest sammudest.
Hetkel lähen poodi, et osta veiseliha. Tahaks olla oma eluga seal punktis, kus ma kirjutan, et sellised dieedid on organismi laastavad ja lühiajalised. Tänasel päeval teen neid ise läbi. 
Ma ei hakka kirjutama enesearmastusest. Ma ei armasta ennast. Ma sõdin endaga. Päris väsitav on see juba. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar