Eluolu: sügis '18

Mu sisemine hing on alustanud mitmeid-mitmeid postitusi päris teemadel, päris postitustest, aga üle pika aja tunnen end niivõrd õnnelikuna, et ma tahan sellise emotsiooni vältel oma pealinna elust kirjutada. 

Enda kohta saan ma üpris tublilt hakkama. Rutiin on tekkinud, enam-vähem õiged ja piisavad unetunnid ning veel ma pole paanikasse sattunud. Kool on huvitav. Ma küll ei mõista palju õpitava otstarvet, aga õpitav on huvitav. Nietzsche süvendab mu vaimset tagasilangust. Aga see on okei.

Ma olen üsna see tsikk, kes ma arvasin, et ma Tallinnasse tulles oleksin. Ma armastan seda uut versiooni endast. Mu kõik negatiivsed küljed on küll minuga kaasas, aga mu omaenda miinused ei ole justkui mu isiksus. Ma elan siin justkui uue karakterina, sellisena, kes ma alati olen olla tahtnud. Ma kõnnin küll alates õhtuhämarikus nuga taskus ringi ja kardan igat vastutulijat, aga ma ei karda enam inimesi vestlusringist. Mu paranoilisus on kadunud koos sooviga omada haiglast kontrolli iga aspekti üle mu elus. Ma olen küllaltki impulsiivne, samal ajal organiseeritud. Ja õnnelik. Eelkõige olen ma õnnelik. 


Ma käin koolis ja lähitulevikus näen end ka trennis käimas. Õhtutunnid ja nädalavahetused on sisustatud tööga. Ma olen uhke, et läksin klienditeenindajaks mujale kui toitlustusse. Minu jaoks on uus hüpe tundmatusse, uued hirmud ja pidev lükkamine end paremuse poole. Ma ei seisa paigal. Ma ei lase endal mugavustsooni langeda. 

Juba eelmine aasta kirjutasin ma sellest, kuidas Pärnu on ja jääb mu hingeks ja armastuseks. Ma eksisin. Tallinnas on oma võlu. Mulle meeldib siin. Mul küll on paljutki, mille juurde kodulinna naasta, aga ma eelistan seda mitte teha. Selles lärmis on minu zen-olek. Selles hallisuses on värvi. 

Tallinnas olen ma lõpetanud väga palju suhteid ja ma ohkan, kui üksikuks ma end loon. Samas ma pole kunagi end nii mitte-üksikuna tundnud kui tänasel päeval. Mingi hetk tekitas see nii väikse tunde ja omakorda sellest mõistsin, kui vähe olen ma üldises plaanis oluline. Nii palju on mind tagasi hoidnud hirm (negatiivsete) eelarvamuste ees. Aga ma olen nii väiksed ja mu ümber on kõik nii väiksed, niiet lõppkokkuvõttes ongi kõik ebaoluline. Ma olen lahti laskmast iseenda ettekujutusest, et kõik peab olema korras. Ei pea. Ma ei ole kunagi olnud selles traditsioonilises korras-olekus, aga alles nüüd ma leian, et ehk ma ei olegi loodud selleks olema. Mul on teised eesmärgid ja ootused iseenda suhtes ja kogu see virr-varr ongi nagu kohustlik osa sellest kõigest. Minust. 

Ma olen siin kirjutamas sellest, kui õnnelik ma olen. Aga see on kuidagi rohkemat.  Ma olen niiii kuri iseenda ajaplaneerimatuse pihta, sest niii suur osa minu hingest on jäänud jagamata. Sellised olulised pidepunktid, aga ma olen kogu selle temaatika eesmärgiks seadnud. 

Siit tuleb midagi. Minust tuleb midagi. 


(mitte veel mõni beebsu veel, paraku.)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar