2018- miinus 10+ kg.

Antud ridu kirjutades rahunen ma läbielatud hüsteeriahoost. Üks asi viis teiseni ja lõpuks on aeg ära rääkida tänavused kaalujutud, enne kui jälle mõne kaotatud dieedi kilod suudan tagasi võtta rutem, kui postituse valmis kirjutada. Kusjuures ka  päevi varem avalikustatud postitus mu õnnest on tühistatud. Läbi. Ma olen visuaalselt kujutatav suitsevate varemetena ja ma tahan taastuda. 

Aga teemasse tagasi tulles. Elu on omamoodi ja inimesed teevad ikka vigu. Ma tahaks särasilmselt siristada, et elu õnnevalem peitub andestamise kunstis, aga kahjuks domineerivad minus liialt negatiivsed omadused, mis hoiavad mind taolistest sõnavõttudest eemale. Andestamise koha pealt olen ma kõige valem inimene rääkima. Ühesõnaga, tegin tööalaselt ühe päris piinliku vea ning kuigi probleem leidis lahenduse ja elu läks tegelikult edasi, suutsin ma juba mõtetes mitmetele vallandamispaberitele alla kirjutada ning asja kordi hullemaks genereerida. Üks asi viis mu mõtetes teiseni ning kui nuttev Alice koju toimetati, siis ükshetk arenes mu nutust hüsteeriahoog millele järgnes maandumine. Rahunesin ja üritasin mõista kui palju suutsin ma seekord end lammutada. 
Palju.

Sain enda lähedaselt kirjeldava näite enda isiksusest, mille puhul olla minus justkui kaks isiksust- see armas ja tore neiu, kes ma ikka olen ning see teine, (tsit.) "ennastvihkav ja andestamatu", kes liigagi palju kontrolli omab mu koguisiksuse üle. Muidugi, nii ei ole, aga võrdlus oli tabav ja just sellel hetkel tabasin ma end kõrvalt analüüsima enda loogikat; eelnevalt tehtud viga saan ma heastada endale ainult, ja ainult (!) siis, kui suudan vähemalt 2 päeva mitte süüa. See ei kõlanud küll käsu ega isegi mitte sõnastatud dogmana, kui pigem eesmärgina. Et kui ma ei söö ja tõenäoliselt sellega lühiajaliselt (vee arvelt) alla võtan, siis olen üldkokkuvõttes tubli ning mu tublidus kompenseerib eelneva prohmaka. 

Ühed asjad on viinud teiseni, tänaseks olen kaotanud 10+ kilo ning toit ei ole lihtsalt toit. Toit on premeering ja karistus. 

Eks ma ikka ole tahtnud oma kaalulangetus edusammudest rääkida, aga eks väga palju pole isegi seotud see teema niivõrd trenniga (kuigi osakaal on oluline), kuivõrd sellega, mis seisus ma ise vaimselt olen. 

Ma vist ei tunne isegi vajadust lahata, mis on minuga mingil perioodil toimunud, aga ma tunnen sisimas seda vajadust, et mul oleks kuskil mingigi jälg mu tänavusest Ameerika-mäestikust ning... et ma oskaks millegi poole edasi liikuda. (?). Kes teab, kes teab...

27 jaanuar- 68 kg. 

See on mulle arusaamatu, kuidas ma üks hetk selles tippkaalus olin, aga talvele oli eelnenud sügis (ohh, kohe näha et olen keskharitud inimene) ning stressi ja tagasilangusi oli selles perioodis liigagi palju. Ma käisin trennis, tõsi, stabiilsemalt kui kunagi varem ning tänasel päeval vaatan end pigem uhke heldimusega- ma tegelesin endaga, AGA. Toit! Toit! Toit! Mitmed läbikukutud sõidueksamid, mulle liialt tähtsust omavad eksamid ja üldse rusutus- minu jaoks oli lohutus toidus. Magusas. Rasvases. Soolases. Kalorites. 

Antud pilt on tegelikult tehtud 2017 oktoober, mil ma veel oma tippkaalus ei olnud, küllap kõikusin 63-64 kg vahel. Talvest ma pilte ei leidnud- Instagramis ei poseerinud ning erinevatest kohtadest otsidest nägin lähivõtteid oma näost. Pildid on endiselt minu jaoks liignaljakad- näos tüdimus ja tültimus, aga lisaks tuimusele ka uhked lotid lõua all ning näojooned, mis olid tuvastamatud. 



Kevad- 62-64 kg.


 Peale veebruari läks elu minu jaoks paremaks. Trennitulemusi on näha ning ma hakkasin taastuma oma august (?). Selle aasta hilistalve periood oli minu jaoks 19 eluaasta rängim ning pikk pai kõigi pihta, kes mul olemas olid. 

Üks hetk sai mul kevadel ka autojuhiload kätte saadud ning edasine oli nii hea. Ma taipasin, et ma olen päriselt andekas inimene. Ma ei muretsenud eksamite pärast, teadvustasin endale oma intelligentsi taset ja nautisin rohkem elu. Kõik hakkas korda minema. Eksamite konsultatsioonides ma ei käinud, selle asemel päevitasin, tegin meiki ja tööd. Töö tõi kaasa füüsilise koormuse ja sealne atmosfäär rahu, eneseteostuse ja naeratuse. Üle aastate ma tundsin et mul on eesmärgid ja raskused ja kõik on huvitav, hea ja teeb mu vaimsele tervisele pai. 

Antud pilt on aprillis. vist 63 kg. Tunnid enne proovipäeva. Tunnid enne tuhandeid ja tuhandeid samme. 




Sügis- 58-59 kg.

 IG: Theeinsteinhd (klikk!)
Ma ei olnud ülikooli tulles küll sale, kui pigem aga saledam. Hakkasin endas märkama rohkem ilusamaid aspekte ja üleüldse, tuli motivatsioon käsikäes hasardiga end rohkem käsile võtta. Liigtreenimine ja eesmärgistatud toitumine, nagu ikka. 

Kõige rohkem häirisid mind (ning häirivad tänasel päeval) mu reied ning tegu on rohkem kompleksiga kui reaalse probleemiga. Eks see ole ka esimene koht kuhu liigkilod lähevad ja mitte ka viimane koht, kust liigkilod kaoksid. 











Oktoobri mingi hetk: 55 kg

Ehk kurikuulus "13 päeva dieet" ning algkaalust 59.1 jõudmine kaaluühikuni numbriga 55. Hetk kus XS riided hakkasid suureks jääma, jalad muutusid meeletult ilusateks ning reaalsed mälestused, kuidas toit oli mu kinnisidee ning dieedi mõned päevad olid niivõrd kohutavad, et umbes 9 sammu tegemiseks pidin koguma üle poole tunni energiat. Mõistus karjus mu rumalus peale ning hea nõudis päris toitu, keedetud spinati asemel. Aga mina aasisin oma kaalnumbrit, mis oli viimati sellises vahemikus põhikooli lõpus ning imetlesin vaid oma jalgu, mis olid lõpuks midagi sellist, mis mulle endale ebamugavust ei tekitanud. Nendel üksikutel päevadel ma omasingi kõike. Maailma. Kõiki. Ma olin SEE. 








 Täna: +/- 57 kg

Mis kergelt tulnud, see kergelt läinud. Jalad on küll nurinat väärt, aga ma olen veidras hetkes. Ma tahaks küll kirjutada, et antud aastast õppisin, ent siiski vaatan otsa asjaolule, et ma tarbin taas karpide viisi šokolaadi ning kilo hapusid kummikomme on päevakajaline kiitus mu enda pihta. Praegu ma ei tunne muret- ega kõik söödu niikuinii figuuril ei kajastu. Aga. Siin ma olen täna. Ühelt käelt olen uhke, tunnen ja tajun enda ilu. Teiselt käest hüsteeritsen ja lammutan end toiduga ning hoian end toidust eemal täiesti ebarelevantsetel põhjustel. 


Mis on muutunud, on see, et ma julgen endale tunnistada, et mul on probleeme. Mis ei ole ainult lõualotiv või horisontaalsetesse mõõtmetes laienevad reied. Et ma olen endaga pahuksis. Minu jaoks on see suur samm.  Homme on mul seanss bioenergeetikuga. Peale seda tuleb tõenäoliselt nii mõnigi samm.  Aga ma üritan endaga toimuvasse suhtuda veidi teisiti ja küllap mõjutab see kogu seda protsessi. Lõppkokkuvõttes olen ma rohkemat kui mu kaal. Rohkemat kui see mürgisem osapool minu kujutletavast lühestunud isiksusest. Aga vähem, kui 67 kilogrammi. 

Ma ei oska postitust lõpetada. Sest ega ma tegelikult ei tea, kust on pärit mu viha. Või hüsteeriad. Või mõttemallid. Aga ma elan nendega (või nemad minus...?). Kogu see hüsteeria pole isegi otseselt aastase kaalulooga seotud, aga tõtt-öelda: ega ma ise ka ei piiritle, kus ja millega on teemad seotud või mitte. On palju probleeme ja eripärasid ja see kõik ongi kokku üks kompott. Mina. 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar