2018- miinus 10+ kg.

Antud ridu kirjutades rahunen ma läbielatud hüsteeriahoost. Üks asi viis teiseni ja lõpuks on aeg ära rääkida tänavused kaalujutud, enne kui jälle mõne kaotatud dieedi kilod suudan tagasi võtta rutem, kui postituse valmis kirjutada. Kusjuures ka  päevi varem avalikustatud postitus mu õnnest on tühistatud. Läbi. Ma olen visuaalselt kujutatav suitsevate varemetena ja ma tahan taastuda. 

Aga teemasse tagasi tulles. Elu on omamoodi ja inimesed teevad ikka vigu. Ma tahaks särasilmselt siristada, et elu õnnevalem peitub andestamise kunstis, aga kahjuks domineerivad minus liialt negatiivsed omadused, mis hoiavad mind taolistest sõnavõttudest eemale. Andestamise koha pealt olen ma kõige valem inimene rääkima. Ühesõnaga, tegin tööalaselt ühe päris piinliku vea ning kuigi probleem leidis lahenduse ja elu läks tegelikult edasi, suutsin ma juba mõtetes mitmetele vallandamispaberitele alla kirjutada ning asja kordi hullemaks genereerida. Üks asi viis mu mõtetes teiseni ning kui nuttev Alice koju toimetati, siis ükshetk arenes mu nutust hüsteeriahoog millele järgnes maandumine. Rahunesin ja üritasin mõista kui palju suutsin ma seekord end lammutada. 
Palju.

Sain enda lähedaselt kirjeldava näite enda isiksusest, mille puhul olla minus justkui kaks isiksust- see armas ja tore neiu, kes ma ikka olen ning see teine, (tsit.) "ennastvihkav ja andestamatu", kes liigagi palju kontrolli omab mu koguisiksuse üle. Muidugi, nii ei ole, aga võrdlus oli tabav ja just sellel hetkel tabasin ma end kõrvalt analüüsima enda loogikat; eelnevalt tehtud viga saan ma heastada endale ainult, ja ainult (!) siis, kui suudan vähemalt 2 päeva mitte süüa. See ei kõlanud küll käsu ega isegi mitte sõnastatud dogmana, kui pigem eesmärgina. Et kui ma ei söö ja tõenäoliselt sellega lühiajaliselt (vee arvelt) alla võtan, siis olen üldkokkuvõttes tubli ning mu tublidus kompenseerib eelneva prohmaka. 

Ühed asjad on viinud teiseni, tänaseks olen kaotanud 10+ kilo ning toit ei ole lihtsalt toit. Toit on premeering ja karistus. 

Eks ma ikka ole tahtnud oma kaalulangetus edusammudest rääkida, aga eks väga palju pole isegi seotud see teema niivõrd trenniga (kuigi osakaal on oluline), kuivõrd sellega, mis seisus ma ise vaimselt olen. 

Ma vist ei tunne isegi vajadust lahata, mis on minuga mingil perioodil toimunud, aga ma tunnen sisimas seda vajadust, et mul oleks kuskil mingigi jälg mu tänavusest Ameerika-mäestikust ning... et ma oskaks millegi poole edasi liikuda. (?). Kes teab, kes teab...

Eluolu: sügis '18

Mu sisemine hing on alustanud mitmeid-mitmeid postitusi päris teemadel, päris postitustest, aga üle pika aja tunnen end niivõrd õnnelikuna, et ma tahan sellise emotsiooni vältel oma pealinna elust kirjutada. 

Enda kohta saan ma üpris tublilt hakkama. Rutiin on tekkinud, enam-vähem õiged ja piisavad unetunnid ning veel ma pole paanikasse sattunud. Kool on huvitav. Ma küll ei mõista palju õpitava otstarvet, aga õpitav on huvitav. Nietzsche süvendab mu vaimset tagasilangust. Aga see on okei.

Ma olen üsna see tsikk, kes ma arvasin, et ma Tallinnasse tulles oleksin. Ma armastan seda uut versiooni endast. Mu kõik negatiivsed küljed on küll minuga kaasas, aga mu omaenda miinused ei ole justkui mu isiksus. Ma elan siin justkui uue karakterina, sellisena, kes ma alati olen olla tahtnud. Ma kõnnin küll alates õhtuhämarikus nuga taskus ringi ja kardan igat vastutulijat, aga ma ei karda enam inimesi vestlusringist. Mu paranoilisus on kadunud koos sooviga omada haiglast kontrolli iga aspekti üle mu elus. Ma olen küllaltki impulsiivne, samal ajal organiseeritud. Ja õnnelik. Eelkõige olen ma õnnelik. 

Toidust ja minust.


Kui ma Tallinna elama kolisin, olin loonud endale illusiooni, et ma olengi nüüd päriselt enda toitumise korda saanud. Little did I know. Ausalt kursakaaslastele mainides, et jätan toidukorra vahele, sest kaalun rohkem kui eile, omas kaunis tugevat reaktsiooni. Ma pole varem selliseid asju julgelt välja öelnud. Toit ei ole see teema, millest mulle rääkida meeldiks. Sellel on ka omad selged põhjused. Aga kui ma soovin veidikenegi paranemist ja mõistmist, on vaja välja öelda nii mõnedki asjad, mida ma seni ka endale pole välja öelnud. Oh seda elukest.