Tere, ülikool

Ma olen üliõpilane. Ma olen pea nädalake pealinnas elanud. Ma pole kordagi ära eksinud. Olen võiduvees. Sain piiramatu interneti ka. Asjatan mobiil-id'ga. Tunnen end nagu täisväärtuslik inimene. Nagu päris inimene. 

Keevat vett ei tasu pudelisse valada. Ning keetes riisi, pole riisikotti vaja lahti lõigata. Iga päev õpin midagi uut. Ühes loengus mängisime geopeitust. 

Ma pole ükski päev siin kohvi joonud. Tõenäoliselt igatsen kodust oakohvi. Koduigatsust ma tunnetanud pole, sest ma ei ole Tallinnas end üksildasena tundnud. Ma olen küll rohkem üksi, aga mu linn ongi mu inimesi täis. Ja see tekitab sooja tunde, et kuigi hommikul ma pean saatma hoonetest pilte, et ma üldse teaksin mis suunas sõitvale trammile pean peale astuma; mul on hea teada, et mu inimesed on siin. Ma ei tea küll kus nad asuvad ja kuidas nendeni saab, aga nad on siin. 

Mul on tunne, nagu oleksin siin elanud juba mitu kuud. Enam-vähem panen pildi kokku, kes on mu kursusekaaslased. Üleüldisest suhtlusest ma kuidagi hoian eemale. Ma olen kaunis passiivne ja ma ei igatse uute tutvuste järele. Samas uusi tutvusi on tulnud täiesti ootamatutest olukordadest ja eluolu on suhteliselt suure küsimärgi all. Mingis osas karjub mu hing sotsiaalse elu järele, samas ma tekitan endale hingetõmmet.

Homme liitun spordiklubiga. Kohati ma ootan seda, kohati pean ebavajalikuks. Mingil määral on mul tekkimas toiduga jälle kriitiline suhe, kus kogu mu toitumine on eesmärgistatud. Kui üldplaanis tahan ma kaalu langetada, siis igapäevaselt kalkuleerin erinevaid viise, kuidas enda jaoks kalorite polest toitumine edukaks teha. Edukamaks kui seda oli eilne päev. Tean juba hetkel, et see pole jätkusuutlik, aga see on nagu mu iseenda kinnisidee. Ma olen seda ju oodanud. Seda ma olen ju tahtnud. Seda ma tahangi. Ma vist ei julge iseendalegi midagi muud väita. 

Ma kardan iseendale otsa vaadata. Ma pean siin päriselt endaga tegelema. Et isegi kui ma kaotangi kaalu ja saan sinasõbraks oma välimusese kogupildiga, ma pole siiski endaga rahul. Et järgmise sammuna peaksin ma iseendaga hakkama tegelema. Nagu päriselt ja süvitsi. See on kuidagi liiga suur tükk haugata. Palju on korrastada. Või ütleb seda organism, mis karjub makaronide järgi. Et tulev ei ole midagi head ja et ma annaks järgi. Nagu ikka olen seda teinud.

See blogivärk on käest läinud. Ja ma pole kuulnud ühtki oma naabrit. Ma pole vist ühtki oma naabrit näinudki. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar