Teel pealinna.

Kolin ülehomme Tallinnasse. Mobiilne nett on läbi. Tallinna kodus puudub mul internet. Ja telepilt. Telekas ka.

Vaatan netipakkumiste hindu ja veidike tihun nutta. Elu on seiklus. Täiskasvanuelu on raske.
Tahaks internetti. Telia või keegi- pls sponsor me, mul vist ema ja paar sõpsi peaks seda blogi lugema. Tundub suht hea dill mõlemale. 

Kõlan kui maalaps, aga mul on Tallinnasse telki vaja. Sest linnas on külm ja ehk see hoiab soojust mu ümber ja inimesi mu ümbert eemal. Ma pean tegelikult päriselt uued üleriided muretsema. Pärnu talvejopega kannatab ehk sügise üle, talv on nutune. 

Ma pean oma pangakaardile 2eurose päevalimiidi  peale panema. Esialgse plaani järgi on mul vaja kaotada mõned lopsakad kilokesed ja toitumise koha pealt saab asi olema päris lihtsakene. Palju riisi, hommikuputre ja kõikvõimalikku teemat, mida saab leiutada juurviljadest, seentest ja soolast-piprast. Lihtsalt et ma harjumusest poest jama endaga kaasa ei soetaks. Impulsiivisud ja harjumus end toiduga premeerida on kurjast. 

Sisimas teeb õnnelikuks see, et ma oman rohkem kontrolli asjade üle, mida ma oman. Ma ei kavatse just väga palju Pärnut külastada (kui just internet liiga ruttu ei hakka lõppema), niiet siia võib kõik muu maine jääda. Endaga kavatsen kaasa võtta nii vähe kui võimalik. Kõikvõimalikus võtmes. 

Täna olen produktiivne. Teesklen et olen asjalik inimene. Et saan hakkama. 
Tõenäoliselt reedel hakkan jälle jõusaalis möllama. Ma ei tunne et ma tahan, aga pigem, et ma peaks. Et mingi hetk ma olen seda oma elus tahtnud ja mul on seda vaja. Et ma ei jääks seinte vahele. Ja et mul oleks vaheldust. Koolirütmist ja endast. 
Mul vist pole kööginõusidki. Vahva on see elukene. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar