Numero secreto correcto

                               Kui ma oma kauaoodatud Hispaania reisiks kohvrit pakkisin, arvasin et tegu saab olema pea nädalase reisiga, mille põhimärksõnadeks on rand ja meigiostud. Aga asjad lähevad ikka omasoodu ja nõnda panengi siin kolm kuud hiljem neid ridu kirja ja muigan omaette, sest mul on kirjutada kõigest muust kui randadest ja meigist. Viimastest küll siiski omajagu ka, aga rohkem on mul keskenduda kõigele sellele mida ma nägin ja tegin.    
          

Esimene päev: spargli eest tuleb ligikaudselt välja käia 28eurot ja alkohol on parem tahkel kujul.









Juba esimestel minutitel jõudis kohale see mõnus lõunamaine hõng- kogu see kesklinna arhitektuur ja olemus oli nii mõnus, et tekitas hingele kerge värskusetunde. Kõik oli hea, ilus, imeline. Ma olin hämmingus, vaimustatud ning eelkõige- õnnelik.   Peale mõneajalist uitamist sai välja valitud juhuslik restoran ning tänu heale õnnele õnnestus meil saada nende välihoovile ka laud- kõikidel järgmistel õhtutel meil see ei õnnestunud.  Kõik joogid-söögid said valitud nii, et ega me ei teadnudki, mis meile tuleb- Sangriaga küll väga alt ei saanud minna ning see veini-mahla segujook (?) oli päriselt hea, sest ei esinenud tavapärast punase veini kuivust või hoopis omapärast maitselopsakust, vaid maitse mõjus uudselt ja mõnusalt. Pearoogadega meil nii hästi ei läinud- kui kõrvallaudadesse saabusid mõnusad pajaroad, mis olid tõenäoliselt kohaliku toidu laadi, siis meie lauale jõudsid külmad lillkapsamaitselised sparglid (?).






Ei hakka isegi eluolu ilustama- maitse oli juba seetõttu veidi mitte-niiii-meeldiv, sest tekstuur oli ligane ja juurviljad olemuselt märjad-külmad-lätsked.  Hashtag elu.  Samas klassikaline šokolaadi-laavakook oli klassikaliselt hea ning mõni tund hiljem avastatud tahkel kujul Mojito jäätised kordi paremad. Enne seda oli Barcelona teinud hingele pai, sellel hetkel võitis koha südames.



 ________



Tingitud asjaolust, et kirjutan oma reisist kolm kuud hiljem, ei ole ma väga võimeline paika panema täpset kronoloogilist toimumisjärjekorda, aga pikas perspektiivis on see nagunii kaunis ebaoluline. Olulised on eurosed alkoholishotid, kolmeteisteurosed puuviljasalatid, meeletud kultuurielamused, lõputud velotamised ja isiklik šokk mõistmisest, et ma ei armasta meiki enam sellisel kujul nagu pikalt-pikalt olen armastanud. 




Barcelona puhul oli parimaks aspektiks see, et ma siiralt ei teadnud kultuuriloost pea midagi. Mitte küll sellisel klassikalisel ossilevelil, kus tahtlikult tahtsin välja paista nagu ignorantne klemm, vaid ma hoidsin end eemale. "Ma-arvasin-et-see-on-veidike-suurem" taoliste hetke-mõtte-emotsioonide asemel lubasin endale täielikke esmamuljeid. Lummatust. Avastust. Kõike seda. 





Ma ei ole väga kuangi mõistnud klassikalist "mina-x-monumendi-ees" piltide kontseptsiooni. Samas mingi oletatav väärtus neis peab olema, sest üsna palju tekkis minulgi galerisse pilte stiilis "mina siin seismas". Lihtsalt mina kuskil seismas.  Üsnagi eesmärgitult, sest mul puudus esialgne plaan neid kuskile instagrami laadida. Selle nurga alt vaadates oli kogu see reis kuidagi puhas. Ausam. 






Barcelona oli täis soojust, koeri ja jalgrattureid. Koertega jalutati palju, sest harjumatult elasidki inimesed vaid kortermajades- ka kogu linnastruktuur oli hästi loogiline- kvartalid. Jalgratastele olid eraldi ribad sõiduteest ja kõik toimis. Liikluskultuur oli kuidagi liigagi rahulik, harjumatu. Aga samas terve päev väntamist oli meeletult hea kogemus. Ma siiralt tahakski minna tagasi lihtsalt jalgrattaga sõitma. Hinges oli hea tunne. 



Linna arhitektur mõjus tugevalt. Kõigel oli tugev mõju. Kui palju ma kultuuri ennast kogesin, on tegelikult omaette küsimus. Keele kohta õppisin vaid seda, et "Hola" öeldakse kohalike poolt häirivalt pehme l-tähega ning sõnavaraliselt tean vaid öelda seda teksti, mida annab terminal kinnitamaks, kui maksesooritus on teostatud. Numero secreto correcto.







Enne reisi räägiti mulle põhiliselt seda, et hispaanlased ei räägi inglise keelt ja kõik on odav. Kõige all mõeldi tõenäoliselt alkoholi ja inglise keelt kõneldi näiteks rohkem kui seda tehti läti lennujaamas.   Linn iseenesest tekitas minust tahte olla parem versioon iseendast ning ma ei tea kuhu x-ökopoodi ma sattusin, aga kindlasti puuviljade hinnad olid tollel hetkel müsteeriumiks. Kusjuures oli linn täidetud supermarketi nime kandvate poodidega, kus oli enamasti magusat, vett ja primaarseid toiduaineid. Klassikalisse supermarketisse sattusime vaid korra ja sellest on kahju- mingis osas tahtsin normaalsemat toiduvalikut, kui seda suutsid pakkuda ööpäevaringselt lahtiolevad toidukauplused. Eluolu seegi. 



Viimased reisipäevad, ehk elus on värvi




Ma jõudsin enne suve lõputult rääkida meigist ja Sephorast. Mida rohkem aeg suvele lähenes, seda vähem hakkasin kandma meiki. Ma ei suhestunud. Jõudsin ka esmakordselt ihaldatud meigipoodi- eelarvet olin pea aasta eraldi kogunud. Aga meigiriiulid ei kõnetanud ja poe müüjad tekitasid minust paanikat. Lahkusin kolme tootega. Peamiselt "kui kord juba siin olla, siis nagu võiks" mõtteajendi tõttu






La Sagrada Familia. Rohkem ei peagi ütlema. Arhitektuuriline vapustus. Kogu see komplekt oli hämming. Nauding. Umbestäpselt selline koht, kus tahadki istuda altari ees ja mõelda kõige üle järgi. Nii mõndagi oli paika seada. 




Ning kui omaette elamuse andis kogu linn, siis turg oli justkui täiesti teine elu. Hoopis teine elu. Teine olustik. 



Kogu see olustik ja struktueeritus tekitas omamoodi kodutunde. Või kodutunde taolise olustiku. Tundsid end vajatuna. Ja sissekuuluvana. 







Kogu olustiku lõpetas üle tunni kestev purskkaevumäng, kus vesi, valgusmäng ja muusika oli sünkroonis. Viimane asi mida arvata, mis kõnetaks. Vähemalt mitte nii tugevalt.  


Oli hea. Elu oli ilus. Cheers. 




Tegelikult tahan juba tagasi. 



















Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar