Tühjus, väsimus, eksamid.

Ma olen võtnud üle nädala aja hoogu selleks, et lõpuks kirjutada oma puuduvast eluisust, aga ma ei ole viitsinud. Siiralt. Ühest käest läheb kõik suurepäraselt- sain tööle oma lemmikkohta Pärnus ja praktiliselt olen juba 2 kuud suve nautinud, AGA. Ma olen väsinud-tüdinud-kurb ja kohati tunnen et see läheb iga päevaga aina kurnavamaks.

Hetkel tunnen, et nüüd ma peaks õigustama. Õigustama ja selgitama, et miks ma kõik endast eemale lükkan, miks ma kohustusi südamerahus eiran ja ja lihtsalt päevad läbi ainult hingan, eksisteerin ja tekitan tolmu. Endale meeldib mul küll naljatleda, et ma olen see tsikk, kes kirjutab sellest, kuidas ta elada ei viitsi, aga sisimas hakkab see juba liialt ära väsitama. Enesesüüdistus läheb iga päevaga aina tugevamaks, sest ikka räägitakse, et päike teeb kõik korda. Minul ei ole teinud.


Viie päeva pärast on matemaatikaeksam ja ainus mis minus muret tekitab on asjaolu, et ma sinna ei unustaks minna. Üldiselt on mul gümnaasium vaja lõpetada, aga antud eksami tulemus ei pane mind muretsema. Veider, et õppeaasta alguses olin ma kindel, et mu eesmärgiks on saavutada 80 punkti, lihtsalt enesetõestuseks ja tänu näitamiseks. Tõde on see, et minul ei ole mingit vahet, kas ma saan 8 või 80 punkti. Proovieksamil sain 78 punkti ja juba see on minu jaoks mingil määral vajalik tõestus, et ma ei ole just kõige rumalam luud. Ka kümne päeva pärast aset leidev sotsiaalainete komplekseksam on minu jaoks kuidagi umbmäärane ja veidike ebaoluline sündmus. Tegelikult on mul 5 reaalset päeva materjali omandamiseks, aga ma ei ole materjali veel ette valmistanud. Samas see fakt ei häiri mind absoluutselt. Ma olen liiga tühi, et mul oleks millestki endale paanikat tekitada.

Mul on endiselt sama eesmärk, kuidas enda haridusteed jätkata. Mul on üks kool ja üks eriala, ehk ma olen kogu oma esialgse tuleviku ühele kindlale asjale panustanud. Suures osas sõltub see eksamist, mida kirjutasin üle kuu aja tagasi. Ma ei näe mõtet muudele erialadele kandideerimiseks, sest minna kooli lihtsalt kooli minemise pärast on ülim lollus. Ning  Kui ma sisse ei saa, siis oleks mul väga normaalne töökoht siiski olemas, ehk teisisõnu oleks see mu nii-öelda vaba aasta, kus ma iseseisvalt üritan materjali juurde õppida, et samasse kooli, samasse erialale uuesti proovida. Ma ei tea, kas minus on rahu või ükskõiksus, aga vähemalt kõrghariduse osas on mul kerge enesehinnang- kõik laabub.

Kuidas minuga asjad laabuvad- ma ei tea. Aga ma olen väsinud. Tühi ja väsinud. Ainus mida ma ootan, on tegelikult reaalselt jälle tööle minemine, sest sealne kiire tempo ja rohked töötunnid hoiavad mind piisavalt tegusana, et mul pole aega tunda. Või siis mitte tunda. Ma ei tea. Raske on.
Toitumine on korras. Jooksmas käin. Jooksmist naudin. See pole ikka piisav. Mannetu. 

_______________

Olen end üles andnud EBA auhindadel, kandideerin elulistes blogides. Ning kuigi minus miskit elulist pole, siis link on siin-  https://eba.marimell.eu/eba2018_h/ 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar