Tahaks olla asjalik inimene.

Tahaks olla asjalik inimene. Tahaks olla midagi muud sellest seisundist, mis ma olen praegu. Tahaks osata rohkemat sellest, mis ma oskan praegu. Tahaks olla enamat. 
Need "tahaks-olla" hetked loovad alatihti motivatsioonipuhangu. Minus on ühtäkki ilu ja õnn ja motivatsioon. Minus on hea tunne. Ma tunnen, et ma olen asjalik inimene. Aga homme on uus päev ja motivatsioon ja muud positiivsed emotsioonid on lahustunud ja ma olen täpselt see sama inimene, kes ma olin üks Maa täispööre tagasi. Lihtsalt et ma tunnen end kordi halvemini, sest hetkeemotsioon tekitas minus tunde, et ma olen ühtäkki värske isiksus ja see pettumus on piiritu. Reaalsus on kole-kole.
 

Üks mu lemmikuid asju suve juures on see, kuidas loojuv päike kuldseid värvimänge mu toas etendab. Kõik on soe ja ilus. Kogu see prügi mu keskkonnas on järsku nii ilus, kõik sobib kokku, justkui see müra sobikski keskkonda. Tühjad pakendid ja asjad riiulil mis ootavad kolmandat kuud oma kohta. Minuga on samamoodi. Ma tunnen end keskkonda sobituvat vaid siis, kui minu sisse langeb üürikeseks ajaks positiivsust. Elu tundub ilus ja ma ise olen ka siis, omamoodi ilus. Aga päike loojub ja alles on vaid argielu. Tühjad pakendid ja sorteerimata elemendid. Ja mina. 

Ma ei ütle oma toa kohta ühtki halba sõna mistahes päevatunnil. Ma elan siin ja see on mu ümbrus ja tsoon ja 2x5 ruutmeetrine territoorium. Aga sellel kuldsel kellaajal ma istun ja vaatan ja olen heldinud nagu mõni õnnelik inimene muiste. Endasse ma suhtun teisiti. Ma elan endas ja mingis mõttes olen ma see ainus kindel 'asi' mis mul kindlasti-alati-garanteeritult on. Häbi on kõrvalvaatajana tunnistada omaenda suhtumist endasse. See pole kunagi neutraalne. On paremaid päevi, kus ka pikalt-pikalt isegi mitte ka negatiivne. Aga ma olen nõudlik. Kõikvõimaliku ja kõikvõimatu osas.

Tahaks olla asjalik inimene. Tahaks lõputut värvimängu. 




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar