Mugavustsoon

Ma olen juba päris pikalt tajunud, et ma olen ääretult õnnetu olnud viimased kuud. Mõni õhtu tagasi laksatas kõik lainetena peakohal kokku ja peale mitmetunnist nutumaratoni sain ma selgemalt aru, kus punktis ma hetkel endaga olen ja kuhu ma jõuda siit tahaks.  Kõikvõimalikke aspekte on alati kõige mugavam süüdistada, aga nüüd on käes see hetk, et mul on näpuga näidata vaid iseenda peale. Ma olen ise süüdi, et ma olen täielikus madalseisus.
Ma olen metsikult mugav inimene. Üldiselt pole mugavustes miskit halba, seniks kui parandab elukvaliteeti, kõik see elektri, vee ja üldiste kodumasinate teema. Aga isiklikult olen ma muutunud nii mugavaks, et pigem ütleksin et ma olen laisk. Totaalne mugavustsoon.



Kindlasti on teatud asju teha lihtne, kui see on hõlpsasti kättesaadav. Minna trenni, kui sul pole kohustusi, süüa vägagi puhast toitu, kui tegelikult kogu toidumoon ongi pärit koduaiast. Näiteid on lõputult. Raskemaks läheb asi siis, kui ette tulevad valikud ja asjaolu, et asjad nõuavad pingutust ja kindlat distsipliini.

Näiteks:

Ma ei käinud suvel kordagi jooksmas, sest ma siiralt jälestan jooksmist ja jõusaal oli minu jaoks kordades mugavam valik.

Ma käisin stabiilselt jõusaalis kuni mul oli selleks aega. Niipea kui tekkisid uued kohustused ja täidetum päevagraafik, käisin ma jõusaalis korrapäraselt, kuniks see tegevus miskit muud ei seganud. Kui oli dilemma kahe üsna olulise tegevuse vahel, ma üldjuhul ei valinud kunagi trenni kasuks. Mugavam oli.

Mida aeg edasi, seda enam hakkasid tekkima olukorrad, kus ma ei jõudnud trenni, sest kord oli peavalu, kord halb tuju, kord väsimus. Alati oli midagi, mis oli tähtis ajend, et trennikotiga koju vantsida. Mul oli juba harjumuspärane aegajalt trennikorrad vahele jätta.

Mida vähem ma trenni tegin, seda vähem kadus mul see heaolutunne enda üle. Kui seni trenni tehes mul ei isutanud absoluutselt millegi ebatervisliku üle, siis ühtäkki pidasin end ikka premeerida oma lemmikute patusöökidega. Pool kilo kaneelisaiu, mituteist šokolaadi, kummikommid- nimekiri on lõputu. Iga päev, päev päeva järelt. Kord lohutasin ennast, kord kiitsin ennast, kord andsin suhkruenergiat, kord tähistasin reedet- alati toimus mu elus miskit, mis vajas mitme tuhande kalori sissesöömist. Mingil määral tekkis mul taas toiduga see emotsionaalne side. Kogu mu päevakava ja mõttemall oligi toidule ümberehitatud.
Kuna üks hetk lõppes ka jõusaali perioodikaart ja siiralt tuligi pingeline aeg vahele, läks mu toitumine veelgi halvemaks. Olin ma tegelikult veel kaunis heas vormis ja rämpsu laastav mõju polnud mu kehal veel näha. Kuigi sisimas ma lubasin endale, et uuesti ma end käest ei lase, siis ikkagi vähem kui kuu ajaga oli mul vähemalt 5 kilo juures. Ma olin sisimas õnnetu ja taaskord haarasin millegi magusa või rasvase järele, et oma kurbust peletada. Peletatud kurbus tuli lisaraskusena üsna ruttu kehale tagasi ja hakkasin tekkima nõiaring. Ma olin kurb, et ma olin paks, ma sõin, et ma paks ei oleks ja olukord läks hullemaks.

Mingi hetk ma sain aru, et see pole okei. Üleliigne suhkur tegi mind kas uimaseks või ärritusin kergemini. Toode toote kaupa hakkasin vähemalt magusatarbimist vähendama.

Kogu see kahju mida ma enda füüsilisele tervisele tegin mõjus kindlasti ka mu mentaalsele olukorrale. Mingil määral ma andsin alla. Ma ei näinud hea välja, ma ei tundnud end hästi ja mu standardid olid kõike muud kui head. Mida vähem ma endast lugu pidasin, seda vähem ootasin lugupidamist ka teistelt. See oli see allaandmise hetk.

Ma olin kokku jooksnud.


Nüüd on see hetk, kus mul on vaja end üles ehitada. Tugevamalt. Ja kuigi üheks ajendiks on ajutised asjad- reisid, lõpetamised, suvi, siis siiski ma ei taha neid eesmärgiks seada. Ma tahan ennast seada eesmärgiks, kus mu esmaprioriteediks oleks tervislik eluviis, et ma eelkõige tunneks end tervikliku inimesena. Küllap asi on ka prioriteetides, juba isiklikul tasandil on vaja päris palju põhimõtteid ümber ehitada. Vähemalt on motivatsioon ja tahe. Enesekindluski.


Väga suures osas ongi mu blogi üks perioodide jada. Näiteks ka trenniperioodid- neid niiöelda enese kättevõtmisi on olnud kindlasti rohkem kui kordi kolm. Samas iga kord on olnud mingi uus saavutav asi- viimane kord oli mugavustsoonist väljumine, vaadates otsa rühmatrennidele ja hantlisaalile. Seekord tahan kasvatada distsipliini. Mul on tugevalt vajaka järjepidevusest, vähemalt ehk antud hetkel.


Ma ei käinud suvel kordagi jooksmas, sest ma siiralt jälestan jooksmist ja jõusaal oli minu jaoks kordades mugavam valik.

Ma käisin eile jooksmas, et saada enda omaenda loodud mugavustsoonist välja.
Iga viimnegi kui samm oli kohutav ja koduväravasse saabudes  olin  ma näost tulipunane ja peaaegu oleksin puu najal öökima hakanud. 
Teisest käest, kui jätta arvestamata ülimalt halb sooritus, ei suuda ma panna sõnadesse seda õnnetunnet, et ma suutsin teha miskit, mis on mulle ebamugav. Pool võitu on käes. Ülejäänud võidu võtaks aasta pärast, kui loodetavasti olen suuteline jooksma 3-4korda pikemat distantsi kui tänasel päeval.

Stabiilset jõusaaliharrastust ja korras toitumiks ma võiduks ei pea. Pigem tahaksin seda näha juba aasta pärast kui mu elu loomulikku osa.




1 kommentaar:

  1. Super tubli oled, et suutsid oma suhtumist muuta ja halbade harjumuste suhtes midagi ette võtta! Soovin sulle edaspidiseks järjepidevust ja motivatsiooni, et jätkata ;)

    VastaKustuta