Üle keskmise halb nali

Hästi veider on hetkel oma öeldut alustada. Ma ei taha mõjuda liialt puisena, otsekui lõpukirjandina, ent samas ma kardan rääkida asjadest otse ja siiralt. Ma olen küll lahti lasknud sellest aspektist, kus mind hoiab tagasi hirm teiste arvamuste ees, ent loodus tühja kohta ei salli. Eelmine hirm on asendunud vaikse häälega tagakuklas mis hoiab mind tagasi kirjutamast. Mis siis, kui mu ülim avameelsus sulgeks tulevikus palju tööalaseid uksi? Kus avalikud mõtted või siirad ülestunnistused mu vaimsest tervisest pööraksid mu enda vastu? Osati ma tajun, et see blogi saab mul hetkeliste arvutuste järgi olla tegevuses ümmarguselt 6 aastat, ideaalselt võiks see 7 aasta pärast olla täiesti otsingumootoritestki leidmatu. Kuid mingid ahelad on, vähemalt olen ma neid endale hoolega pununud. 
Ma olen alati veebruari kartnud, sest juba mitmendat aastat kehtib seaduspärasus, et kõik on paigast. Samas on see olnud nii tavapärane, aga nüüdseks on juba aprill ja ma ei ole end korda saanud. Kõik on paigast. Mul ei ole enese üle kontrolli ja kõik on hirmutav. Isiklikult olen ma kõigest väsinud ja otseselt ma ei oota enam midagi. Ma ei mäleta, millal miski mind vaimselt rahuldas ja mis minus tekitas emotsioone. Mul on küll tulevikuks omad plaanid ja mõtted, ent samas on kadunud minust elevus. Ma ei oota tulenevat ning ma pole hetkes toimuvagagi rahul. Iga päev on kulgemine. Rutiin ja üksluisus. Ma ei saa öelda, et ma olen õnnetu, vaid pigem olen ma tuim. Vahelduva eduga vahetub ängistub kurbusega ja vice versa, aga üldiselt ma olen väsinud. Eelkõige tuim.  

Viimasel ajal olen ma lasknud kõigel end mõjutada. Kõik rusub. Kõik on mõjunud mu enesetundele ja teinud mind küüniliseks. Ma kardan omaenda sõnu ja väljendust, ma ei taha lähedastele haiget teha, seetõttu on mul kergem kõik endast eemale tõrjuda. Viimane on aga niikuinii aastaid mu tugevus olnud. See on kaunis naeruväärne, kui kerge on alati olnud mu jaoks inimeste väljalõikamine. Samas ei paku inimesed mulle huvi. Kehtib korrpärasus, kõik on üksluine. Kõik. On. Ükskluine. Inimesed mu ümber ja olud mu sees ja ilmastikuolud väljas. Talvele järgneb kevad ja sellele suvi, mu madalseisule järgneb stabiilne periood, kus ma olen taas õnnelik, tänased inimesed saan asendada homme inimestega, kes omakorda ülehomme leiavad ümbervahetust. Kõigel on muster. Kõigel on oma ettemääratud olemus, mis on mul justkui avastatud. Täna ma tunnen nii, eile tundsin ka, ent 4 kuud tagasi ei tundud. Kindlasti 7 kuud tagasi omakorda tundsin. See pole oluline, ma tahaks vaid teada, kaua ma seekord niimoodi tunnen.

Rutiin väsitab. Olgugi, et ma olen harjunud ärkama hommikuti kell seitse ja füüsiliselt tegutsema 20 minutit hiljem, on siiski väsitav tiksuda 6-8 tundi koolimajas ja seejärel millegi tuttavaga päev lõpetada. Kõik on kasutu. Ma ei näe paljudes asjades enam sisu. Vajalikkust. Mida annavad need teadmised, mida annavad need oskused? Mis need mulle annavad ja mida ma ise annan? Mida ma loon? Mida ma teen? Miks ma teen? Kas üldse?

Mul on ebamugav rääkida oma hetkelistest mõtetest-tunnetest. Ma ei usalda inimesi. Neid keda usaldan- neid ma ei taha suruda. Nad kuulavad ja muretsevad, ent nad ei oska samastuda. Puudub kogemus. Hindan muretsemist, aga see on kasutu. Negatiivne emtotsioon on kasutu. Samamoodi ma ei taha enda külge tõmmata üksluisust. Ma ei taha neid, kes räägivad vaid sellest, kuidas ei sallita smalltalki, et nende hing ihkavat teemade järele (või "järgi", ma siiralt ei tea), mis puudutavad kosmoseid ja hingesugulasi ja muud sarnast läbileierdatut. Ma taaskord ei usu sellesse. Otsitud omapära, mis on tegelikult lihtsalt kattekihiga muster. 

Mu vaimset olemust kindlasti mõjutab ka kindlasti mu füüsiline seisukord. Järjekordselt on mitme kuu pikkune vaev vaid kuuga raisatud. See teeb mind kurvaks ja ma olen endas pettunud. Ent siiski on mu hing raskem, kui mu vormitu keha. Oma välimust saan veel parandada, oma sisemusega olen ma hädas. Ma ei tea, mida teha olukorra parandamiseks, aga see madalperiood on lähiaastate pikim. Ma olen nõutu ja hirmul. Ma olen tuim. Kui ma ei ole tuim, siis ma olen kuri või kurb või ärevil. Aga. Ma ei ole see, kes ma olema peaksin. 

Kui hakkab kergem, siis võtke seda 1. aprilli naljana. Ma olen kogu oma elu halbu nalju teinud. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar