Autoload ja hülgerasv

Ma ei tea kui mitu korda olen ma alustanud pisarsilmis postitusi teemal, et ma olen jälle tagasi paksuks läinud - piinlikult palju kordi igastahes. Samas pole ma siin veel kordagi pisarates kirjutanud, et mul on lõpuks load käes- aga on! Lõpuks, peale mitmeid-mitmeid ebaõnnestunuid eksameid on lõpuks see kauaoodatud suursündmus kätte jõudnud.  (Ühtlasi kui märkate, et teie tänavaauke enam niipalju ei lapita, siis tõenäoliselt on asi selles, et üks Maanteameti suurim sponsor on oma toetustegevuse lõpetanud.) Isiklikult olen õnnelik.



Kuigi enamasti on kõik foorumid ja ka blogijad kirjutanud oma kätte saadud lubadest kohe peale esimest või teist sõidueksamit, halvimal juhul ka peale kolmandat, siis on minul see valge varese roll- ma siiralt isegi ei tea, mitu eksamit mul kokkuvõttes läbitud sai. Selle protsessi käigus oli mul kokku 3 sõiduõpetajat. Esimene see, kes mulle määrati autokooli poolt ja kelle puhul ma tunnen, et sõidutunnid temaga tekitasid minus reaalse sõitmishirmu ja liikluspaanika. Kui autokool oli lõpetatud, siis olin endas väga ebakindel, sest enda hinnangul kobistasin ma koolieksamist vaid suure õnnega läbi. Suvel pöördusin sama autokooli uue õpetaja poole, kellega mul oli küll hea klapp, kuid sõidukindlus ja üldine mõistmine ümbertoimuvast toimus liialt aeglase protsessiga. Ühtlasi oli mu vanematel siis veel automaatkastiga auto ja ma sõitsin pea kuu aega iga päev Pärnust Türile ja sealt tagasi, mõnikord ka Tallinnas, mistõttu vähemalt sealt sain sõidukindluse kätte. Minul kulus selleks siiski sadu ja sadu kilomeetreid, ent ometigi olin ma käinud enne seda kaunis mitu korda eksamitel nii-öelda kätt harjutamas. Viimasel, veidi kallimal õppesõidul soovitaski ARKi juhataja pöörduda tema isikliku lemmiksõiduõpetaja poole, kelle poole lennutas tõsiselt siiraid ja tõsiseid kiidusõnu. Ei kulunud tervet sõidutundi kolmanda juhendajaga, kui sain aru miks ta oli niivõrd kiidetud inimene. Kokku võtsin temaga vististi 6 sõidutundi ja nendega jõudsin õppida rohkem kui kõikide eelnevate tundidega kokku. Kusjuures, kadusid ka minu paanikahood rooli taga ning kogu liikluskorraldus sai mulle nii loogiliseks ja enesestmõistetavaks, et oma viimase eksami sooritasin puhtalt. Oli ka aeg. 

Eelkõige on mul siiralt kahju, et ma ei taibanud niinimetatud õigel hetkel õpetajat vahetada. Kohati tundus sündsusetu, kohati süüdistasin oma saamatuses iseennast- teatud asjades olen ma aastatega muutunud ärevaks ja araks. Loodetavasti keegi teine õpib...

Load on küll käes, edasi vaid küsimus kas reaalselt läheb sõiduõiguse rakendamiseks. Kohati kaldun ise eitavale poolele, sest maja ees seisvatest autodest võtab üks kaunis samaväärselt kütust kui üks keskmine veoauto ning mis on suur ja raskemini juhitav- näiteks parkimisel ma tõstaks kaks kätt üles ja jätaks auto sinna kus olema juhtus- küllap juba ei tasuks mind sellise rooli istuma lasta. Teine sõiduk on paraku miskit sellist, millega ma ei julgeks sõita, sest juba hinnaklassistki mitukümmend korda kallim sellest autoverisoonist, mis oleks minu jaoks okeika teema. Leian, et esimese sõiduki hinnaklass võiks jääda kuskil paarituhande kanti, et noh- lagunemisel liialt kahju poleks. Hetkel mu rahalised võimalused vaatavad pigem reisimiste ja muu taolise suunas, niiet ka see on üks faktor, mis jätab mind bussiliiklusele sõltuvaks. Bussiliiklus on siinkandis nagu ta on, sest elan ise äärelinnas ja juba kooli ja trenni vahel liikumine on korralik ajaarvestamine koos peavaluga. 

Samas bussiliikluse ja trenni vahel on natukene hale seost luua, sest varsti on kaks kuud viimasest korrast, kui trenni sattusin. Ja kuigi iga kord kui tajun tulenevat pausi jõusaalist, ei suuda ma hoida kontrolli all oma toitumist, (kuigi iga jumala kord ma seda endale luban) ning kui kuuga on juurde tulnud 5-6 lisakilo, on tagasi ebamugavus ja hirmutunne jõusaali ees. Antud hetkel ma pole rahul küll oma kehaga, ent ka ei kisu jõusaali poole. Sisimas ma tean, et ma jääksin kinni vanadesse mustritesse ja see on minu jaoks vägagi üksluine. Tunnetan vajadust jõusaalikava järele, ent taaskord tuhandeid küsimusi ja veidi ärevust- kellelt milline kuidas ning ülejäänud küsisõnad. 
Kahe kuuga on kadunud kõikvõimalikud edusammud, mille jaoks 3 kuud pidevalt pingutasin ja ainus mida ma hetkel teen on magusast hoidumine ja veidi korrastatum toitumine. (Loe: sõin täna friteeritud kanatiibu ja peotäie šokolaadikomme). Eks elu näitab- gümnaasiumitunde on jäänud vähem kui nädala jagu, teisipäeval on viimane proovieksam ja juba ülejärgmisel esmaspäeval lähen esimesele riigieksamile. Küllap reisid, suvi ja lõpetamine annavad motivatsiooni end jälle üles korjata. 

Kusjuures, ennast visualiseerin ma küll peale gümnaasiumi ainult pealinnas, niiet sealsete jõusaalide/spordiklubide kohta ootan küll soovitusi/laitusi/kommentaare/memuaare. 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar