Ma ei oska kirjutada ning see, mida kirjutan, on äraostetav.

Ma olen seni ikka omanud positiivset pilti eesti keele riigieksamist. Kuni päevani, kui sain proovieksami tulemused tagasi ja ma mõistsin, et ma oskan kõike muud, kui kirjutada. Võib-olla on see kergemat sorti eksistentsikriis, võib-olla lihtsalt raskekujuline ahastus. Hetkeseisuga on mul aega 36 päeva, et oma keelelisi võimeid suurendada 20-30% võrra. Kuidas? Kui ma vaid teaks...

Kuigi eksamitulemusest järeldades ei oska ma väga hästi kirjutada, aga avaliku kirjutamisega ma siiski olen tegelenud. Vaikselt enesestmõistetav on see, et selle sama blogimisega seotuvad teatud koostööpakkumised. Olenevalt eneseväärikusest on loomulik, et paljud sissetulevad pakkumised lükatakse tagasi. Võinoh, kui niiöelda tasuks on see sama toode, millest ma samuti postitusi genereerima pean, siis ei ole asi seda väärt. Eriti, kui toode on hinnaklassis, mille reaalne ostmine poest on täiesti taskukohane.
Teisest käest võttes on aga veider see, kui kergelt on tegelikult mu nii-öelda arvamus äraostetav. A la, ole pai ja viska facebooki lehele (positiivne) hinnang ja saate tasuta magustoidu.
Paradoks.
Mis mu põhimõtted siis on?
See kook polnud seda lauset isegi maitsepoolest väärt, aga tasuta toit on ikka, noh, tasuta toit, kuigi hinnapoolest taaskord- taskukohane

Eksistentsikriis number 2.



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar