veebruariviha ja mõtteid eri soppidest

Tunnen aina enam, kuidas kõik aina halvemaks läheb. Küllaltki ratsionaalne on selles veebruarikuud ennast süüdistada, aga vähemalt see toimib. Minu jaoks. 

Kõike on liiga palju ja ma ei saa midagi tehtud. Tõttöelda olen ma kaks nädalat lihtsalt voodis lamanud ja.. lamanud. Mul on üks hästi suur oversized kampsun ja kui see seljas juhtub olema, möödubki päev kord pilguga koemustrit, kord villaebemeid fokusseerides. Raju noorus. 
Ma saingi paariks päevaks oma mõttemalli korda ja koos immuunsüsteemihaigusega varises kõik kokku. Olek on sama tatine nagu mu nina. See lamamine teeb kõik hullemaks, aga ma eioska-eitaha miskit muud teha. Peegelpildi järgi ütleks et ma olen jälle paksuks läinud. Mitte paksuks-paksuks, vaid pigem kõik-mahanühitu-on-tagasi-paksuks. Veel vähem motiveeritust. Samas ma pean ülejärgmine nädal ju kooli jõudma ja mõned asjad on vaja korda saada. Veel rohkem ahastust. 



Hakkasin juba mõtetest to-do-listi valmis vorpima, küllap oleks see selline asi mida pildina kasvõi blogisse panna, aga mu iPhone on varsti juba kuu aega paranduses olnud. Iseenesest on mul hea meel, et ma oma nutisõltuvusest paranen, aga ma igatsen seda normaalsemapoolset kaamerat. Ideealgeid nagu on. Mõned päevad tagasi sain ka kodus olevad peegelkaamerat näppida. Objektiiv oli hästi võõras ja keeruline, aga nii mõnigi pilt tuli tegelikult kaunis hea välja. Parem sellest, mida mu telefon toodaks. Tahaks päriselt ka kaamera soetada, aga mul on liiiiiiiga palju asju vaja, mis on pakilisemad ja praktilisemad. (Veits tahaks jonnida)

Üldiselt hakkab kohale jõudma see asjaolu, et ma lähen varsti ära. Oma mõtetes lähen ma Tallinna. Muid linnu-ülikoole ma pole kaalunudki. Põhimõtteliselt mul ongi üks kool ja üks eriala ja kui ma sinna ei saa, siis ma ei oska endaga miskit peale ka hakata. (Õpin norra keele ära ja hakkan norra keeles blogima, või miskit sarnast idiootset). Aga oma mõtetes ma lähen ära ja see mõte on nii võõras. Ma pole veel kuskile läinudki, aga juba igatsen taga koera ja kodu ja sõpru ja linnu ja ennast. Hästi kurb on olla. Ma ei taha tegelikult ära minna. 

Igapäevase kontakti hoidmine läheb aina keerulisemaks. Ma küll üritan suhelda ja kirjutada ja rääkida, aga raske on. Ma nagu ei oska ja kõik käib üle jõu. Kolme päeva pärast lõppeb jõusaali perioodikaart ja mul ei ole hetkel südant uut välja osta. Tuludeklaratsioon teeb küll pai, aga mitte nii suurt paid, et suudaksin taas 3 kuud välja osta. Raske on kole olla. 

Raske on üldse olla. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar