Kellele ma valetan?

Kellele ma valetan?- Iseendale.

Nii lihtne see ongi. Mõni asi lihtsalt on öeldav otse ja sirgelt. Jutt pole isegi südametunnistusest ja muust taolisest, mida oleks võimalik esitada kaunis poeetilises võtmes. 
Ma võin ju kõikide teistega olla aus ja otsekohene, sisimas nautides omaenda küünilisust ja jäikust, aga tasakaalu loomiseks olen ma ladunud kõik ilusad sõnad ja ümbernurgajutud enda pihta. On see siis lõppkokkuvõttes enda kaitsmine või tõe edasilükkamine..
On see mis see on, aga isegi kui näiliselt on niimoodi kergem, on see tekitanud minus olukorra, kus ma lihtsalt ei suuda endale peeglis otsa vaadata. Häbi on. Ma elan oma sõnade vastu. 

Et rääkida endast, pean ma rääkima veidi inimestest mu ümber. 
Aina rohkem on mu elus inimesi, kellele ma alt üles vaatan. Inimesi, kelle sõnu austan ja nõuandeid praktiseerin. Tõsised eeskujud ja tunnen, kuidas nad mõjutavad mind aina positiivsemalt. 
Ma olen ümbritsetud andekate inimestega. Ning iga kord, kui keegi pöördub minu poole, et ma kellelegi annaks nõu või juhendaks- ma olen sõnatu. Ühtmoodi annab see mulle märku, et kuigi ma ise arvan siiralt, et kogu see temaatika mida ma ajan, on sisutu ja tähtsusetu ning puhtalt vaid enda lõbuks ja arenduseks, on see siiski lõppude lõpuks täiesti õige ja eelkõige- minu teema. Asjad lähevad omasoodu ja kui astuda kaks sammu tagasi ning vaadata, et ma olen juhendamas või tegemas koostööd inimestega, keda ma võimetelt tegelikult endast kõrgemale asetaksin- võimas. 
Ja kui rääkida kõikidest mu inimestest, ei saa ka mööda vaadata ühest valusast teemast. Sõltuvus. Eks see sõltuvus väljendu kõiksuguste vajaduste kaudu, ent mitte ainult. On ka muud. Hirm. Vastukaja. You name it. Ma ei suuda ära loendada ära kordi, kui palju ma olen jauranud inimestele, et lihtsalt niiii mõttetu on jätta asju avaldamata, sest sisemine hirm on vastukaja suhtes. See kriitika või põhimõtteline laim pole lihtsalt oluline, sest päeva lõpuks jäävad kritiseerijad vaid kritiseerijateks. Selline pisikene julgustuskõne, nagu ikka.

Ja see on see hetk, kus ma ei taha näha peegleid, sest mul pole julgust endale otsa vaadata. Kui kõrvus kõlab Tom Urbi mahe "miks üldse miskit teen, miks teen,miks teen" siis eelkõige tahaks julgeda kordki otsa vaadata ja küsida, et miks ma ei tee ja miks ma tegemata jätan. Nagu antud juhul- on vastuseid, mis ei vaja küsimusi. 

Sest ma kardan ja valetan endal suud ja silmad täis, väites iseendale, et ma ei karda. Aga ma kardan. Mingil täiesti irrelevantsel põhjusel olen ma endiselt kinni seal faasis, kus ma kardan olla aktsepteerimatu. Naljakas. Aastaid tagasi oleks pidanud sellest faasist välja astuma. Kõige paradoksaalsem aspekt on siinpuhul see, et inimesed keda ma kõige enam austan on need, kes mulle kõige rohkem toetust, tuge ja nõu annavad. Just need, kelle sõnadele annan jõudu enda üle. 
 Aga ma kardan müra. Kui mõelda tõenäolisele kajale, mis mind pidurdab, on silme ees teatud näod või inimtüübid, keda pritsitava sopa kõige tõenäolisemateks autoriteks ette kujutaksin. Sellised traditsioonilised tölpad ja mimmud. Stereotüübid, kui teisiti väljendada. Stereotüübid on teadupärast niivõrd raamististatud persoonid, et tihtipeale on määratud raamistik kordi tugevam indiviidi isiksusest endast.

Väga tugeval määral on see irrelevantne hirmutunne mind häirima hakanud, mistõttu olen ma rohkem end ja oma mõttekäiku analüüsima hakanud. Nii teadlikult kui alateadvuslikult selle probleemi olemusega tegeledes on minuni jõudnud erinevate kanalite kaudu rohkem infot, millesse süüvides olen leidnud erinevaid lähenemisi ja vastuseid. Uued vastused on toonud endaga uued küsimused, mis kindlasti on mu mõttemustreid muutnud. Varemvajatud ergutuskõnede asemel väärtustan rohkem sisuvastuseid, mis ajutise julgustuse asemel tõstatavad teadlikkust, mis julgust kasvatab. On see informatsioon minuni juhuslikult jõudnud või lihtsalt olen hakanud asju märkama- kes teab..


Kui ma hakkasin oma mõttedefektile rohkem tähelepanu pöörama, sain aru et mu omaenda tagasihoidmine on jätnud mind ilma rohkest väärtuslikust, mille baasil omaenda olemus oleks saanud kasvada. Lihtne näide- see konkreetne blogi on olnud mu nägu ja tegu nüüdseks juba kaks aastat. Kui lahti võtta mu esimesed postitused, pole need mitte niivõrd ääretult piinlikud vaid ka algelised ja muutlikud. Ent mitte mingil juhul ei oskaks ma praegu seletada oma mõttemalle nii, nagu ma teen seda tänasel päeval. Kohmakast algusest ja oma stiili leidmistest on välja kasvanud miskit tugevalt omanäolist, et kui kord suudan välja mõelda veidike eakohasema domeeni, oleks kogu komplekt juba miskit sellist, mida enam müra eest ei kaitseks. 
Samas on palju asju, millel ma pole lasknud kasvada. Tuleneb see mu isiklikult seatud piirangust saavutada vaid parimat või sisemine soov hoiduda vastukajast, küllap nii üht kui ka teist, ent teatuid kahetsusnoote annab siit välja mängida küll. 

Kompleksid, hirmud ja analüüsimata mõttemustrid- kaunis poolik on olnud see eluolu. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar