Jälle haridusest

Jälle istun ma arvuti taga ja olen valmis kirjutama haridusest. Justnimelt jälle ja justnimelt haridusest. Selle asemel, et aasida haritust ja üleüldisi asju millesse ma ise usun, ma kirjutan haridusest. Jälle.
Irooniline on see, et just see teema on mul viimasel ajal sees kripeldanud, sest nüüd kui gümnaasiumi lõpuni ongi loetud nädalad, seda rohkem ma kängun kokku. Ei taha, ei jaksa, ei jõua. Nii lihtne see ongi. Okei, tegelikult on päris raske. 


Praeguse olukorra selgitamiseks on taaskord vaja alustada kõike seda kuskilt mujalt, jõudes ringiga sellleni, mida ma päriselt öelda tahan. Kuigi väljaöeldav on lihtne temaatika- ma ei usu sellesse. Ma ei usu sellesse õnnevalemisse, mille järgi oma suure osa teadvustavast (?) eluajast olen elanud. Ma ei usu sellesse, et kiituspaberid on midagi rohkemat kui kiituspaberid. Ma ei usu sellesse, et head hinded tagavad head võimalused edukaks karjääriks. Ei usu. Aga uskusin. Uskusin ja rahmeldasin ja tõmblesin end täitsa ribadeks. Eks esimesed 7 aastat olid kerged, sest vaeva ma ei olnud harjunud nägema. Kõik tuli kergelt. Edasi läks asi raskemaks, sest peale kooliharidusega tuli mul hakkama saama iseenda iseärasustega, mis vististi tegid asjalood raskemaks kui need muidu oleksid olnud. 

Gümnaasiumiharidusse ma usun. Selle vajalikkusesse, vähemalt mingi määrani. Kui kümnendas klassis oli lõpumedal mu sihiks ja eesmärgiks, siis täna tahan ma vaid ellu jääda. See ebaolulise eraldamine olulisest on üks ääretult tänuväärne oskus, mille ees peavad kummardama mu vaimne tervis ja heaolu. Tänasel päeval ma teen rohkem oma vaimse tervise heaoluks, kui seniste aastate jooksul kokku. 
Veebruar on minu jaoks kurb kuu. Kui muidu ma pole väga traditsioonide pidaja, siis as long as I can remember- veebruar on alati olnud kurb kuu. Halb kuu. Kuu, kus kõik on halvasti.. Tõsi- eelmine aasta olin ma küll 2017. aasta kõige õnnelikumas elemendis, aga küllap teen tänavu kahekordselt seda kurbust tasa. Ma olen meeletult liimist lahti, väsinud ja ärevil. Ühel käe sõrmedel loen kokku nädalasees saadud unetunde ja teise käe sõrmedel loen kokku mitu ärevushoogu loetud päevade jooksul saan. Mu seisund küll ei tapa, aga sellisena koolis väga ei kannata käia.

Ja ma ei käigi. 



Ja ma arvan, et see peaks olema normaalne. Asjaolu, et puudumine vaimse tervise osas on põhjendatud puudumine. Praegu olen ma ka oma füüsiliselt haige, et sõnum sisuga "puudun tervislikel põhjustel" klassijuhatajale on siiski vastuvõetav, nii-öelda aus. Aga miks ei ole nn aus see, kui ma oleks lõpuni koolist eemale hoidnud, sest ma lihtsalt ei saa hakkama? 

Täiesti arvestan asjaoluga, et mul võivad ainetes nüüd 20% kursusetööd kukkuda ja pean jõhkralt skeemima-organiseerima, et järjele tagasi saada, aga samas. Miks mitte? Miks mitte, kui see üldplaanis tuleb kasuks? Ma väsin ära inimestest ja sellest mürast, mida inimesed toodavad. Ma väsin endast ära. Ma väsin väsimisest ära. Ma olen väsinud ja teen asju tegemise pärast, mitte soovist või vaimustusest. Lihtsalt ma olen üleväsinud, ärevil, pahur ja kergesti ärrituv. Ning iga päev koju jõudes (sest trenni ma ei suuda minna) suudan ma küll poole tunniga ära rääkida kõik asjad, mis mind endast välja viisid, ent midagi tundidest kasulikku ma otseselt omandanud pole. Vähemalt ei tunne.

Vaevusooritatud tööd ja raskused situatsioonide haldamisega. Milleks? Enesehävitus. 
Olin kaks päeva õppetööst eemal. Käisin palju suusatamas ja jõusaalis. Vaatasin dokumentaalfilme ja valmistasin veidike sotsiaalainete eksamiks materjale ette. Ja need kaks hädist päevakest andsid mulle tegelikult niipalju elurõõmu, tahet ja jõudu, et olin valmis tegelikult plaanitust varem tagasi kooli minema. Haigus murdis maha. Ju siis organism polnud selleks täiesti valmis. Aga asi on põhimõttes. Või hoopis viimase puudumises. 

Ma ei usu enam sellesse õnnevalemisse. Ma ei usu sellesse, et mu tulevik on ära määratud hinnete ja eksamitulemustega. Ning ma lihtsalt ei taha ainuti viimaste jaoks elada. Aga seda eeldatakse. Vähemalt teatud ainetes, kus kasvõi teooriatöö kolme puhul kriisatakse näkku, et oled ebaintelligentne mats. Samas. Kõik see aeg, mida ma sain enda arendamiseks kasutada on ausalt mulle väärtuslikum kui see hinne, mis isegi ei saa perioodihinde puhul määravaks. Määrav on aga seevastu see, kui kindel ma olen selles, mida ma tahan tulevikus teha ja kui palju olen ma läbi aastate end selleks ette valmistanud. Mulle loeb see rohkem. Ma ei vaja aastat peale gümnaasiumi, et teada saada kes ma  olen ja mida teha tahan. 


Haridus on oluline. Ma pooldan seda. Aga ma arvan, et vähemalt keskharidus ei ole määrav indikaator, vähemalt mitte võimete ja potentsiaali osas. Olen õpilasena mis ma olen, aga vähemalt olen ma nüüd miskit asjalikumat sellest, mida ma endast kaks aastat tagasi kujutasin. Vähemalt tänasel päeval on neljade viiteks parandamine lauslollus. Ning mu nädalatagune ärevus on juba taandunud. Ma ei tea, millest see tuli. Aga ma olen õnnelik, et ma olen lisaks kõigele muule vahvala õppinud ka enda eest hoolt kandma. Selle üle olen küll uhke. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar