veebruariviha ja mõtteid eri soppidest

Tunnen aina enam, kuidas kõik aina halvemaks läheb. Küllaltki ratsionaalne on selles veebruarikuud ennast süüdistada, aga vähemalt see toimib. Minu jaoks. 

Kõike on liiga palju ja ma ei saa midagi tehtud. Tõttöelda olen ma kaks nädalat lihtsalt voodis lamanud ja.. lamanud. Mul on üks hästi suur oversized kampsun ja kui see seljas juhtub olema, möödubki päev kord pilguga koemustrit, kord villaebemeid fokusseerides. Raju noorus. 
Ma saingi paariks päevaks oma mõttemalli korda ja koos immuunsüsteemihaigusega varises kõik kokku. Olek on sama tatine nagu mu nina. See lamamine teeb kõik hullemaks, aga ma eioska-eitaha miskit muud teha. Peegelpildi järgi ütleks et ma olen jälle paksuks läinud. Mitte paksuks-paksuks, vaid pigem kõik-mahanühitu-on-tagasi-paksuks. Veel vähem motiveeritust. Samas ma pean ülejärgmine nädal ju kooli jõudma ja mõned asjad on vaja korda saada. Veel rohkem ahastust. 

Jälle haridusest

Jälle istun ma arvuti taga ja olen valmis kirjutama haridusest. Justnimelt jälle ja justnimelt haridusest. Selle asemel, et aasida haritust ja üleüldisi asju millesse ma ise usun, ma kirjutan haridusest. Jälle.
Irooniline on see, et just see teema on mul viimasel ajal sees kripeldanud, sest nüüd kui gümnaasiumi lõpuni ongi loetud nädalad, seda rohkem ma kängun kokku. Ei taha, ei jaksa, ei jõua. Nii lihtne see ongi. Okei, tegelikult on päris raske. 

Kellele ma valetan?

Kellele ma valetan?- Iseendale.

Nii lihtne see ongi. Mõni asi lihtsalt on öeldav otse ja sirgelt. Jutt pole isegi südametunnistusest ja muust taolisest, mida oleks võimalik esitada kaunis poeetilises võtmes. 
Ma võin ju kõikide teistega olla aus ja otsekohene, sisimas nautides omaenda küünilisust ja jäikust, aga tasakaalu loomiseks olen ma ladunud kõik ilusad sõnad ja ümbernurgajutud enda pihta. On see siis lõppkokkuvõttes enda kaitsmine või tõe edasilükkamine..
On see mis see on, aga isegi kui näiliselt on niimoodi kergem, on see tekitanud minus olukorra, kus ma lihtsalt ei suuda endale peeglis otsa vaadata. Häbi on. Ma elan oma sõnade vastu.