Hantlid ja ärevushood

See oli umbes pool aastat tagasi, kui ma otsustasin enda füüsise eest rohkem hoolt kanda. Rahulolematus enda pihta oli liialt suureks kasvanud ja viha koos põlastusega oli liialt suur, et mu alateadvuses said tehtud mõned elumuudatused. Nimelt sai välja valitud suve lõpus jõusaal, kuhu ma oma ärevushoogu trotsidezs kohale läksin, sest konkreetses selles saalis olid ees seal tuttavad ootamas, kes olid nõus nii jõu kui nõuga mulle toeks olema. Esialgu otsustasin oma hirmu ja paanika alla neelata, elades mõttega, et küllap  kuu aja pärast olen ma kui vana kala ning ei karda enam saalis midagi/kedagi. Sellest kõigest on möödas pool aastat ning kui ma paar päeva tagasi oma klassiõde riietusruumis kohtasin, oskasin ta mure peale, et ta ei oska midagi teha ja alles esimesi kordi siin, kosta vaid seda, et ta ei muretseks, sest kokku olen ma käinud jõusaalis pool aastat ja ma ikka saan aegajalt ärevushooge... Ma vist ei ole eriti hea lohutaja..



Aga samas. Ma pole kindel, kas asi on lihtsalt minus, aga minule tundub veidike ränk tunda stabiilset hirmu jõusaali ees. Ning jutt pole sellest, et ma kardaksin, et äkki ma ei ületa oma isiklikku rekordit või et kogemata kukutan rinnalt surudes kangi kaela. Pigem kardan ma endiselt saali astuda ja seal midagi teha. Ning pole vahet, kui palju mulle öelda, et "keegi ei pane teisi tähele", siis ma olen endiselt see inimene, kes läheb saali käsi ja õlgu tegema, ent impulsiivselt hakkab tegema harjutusi jalgadele, sest hantliteletis on veel inimesi. Peale selle, et väldin inimesi enda mugavustsoonis, tahaks ma teiselt korruselt kaks korrust allapoole riietusruumi kukkuda niipea, kui ma loon kogemata kellegagi silmkontakti. 

Asi pole selles, et ma oleksin arglik. Otseselt ei. Lihtsalt mingid situatsioonid tekitavad minus paanikat. Ja trenn, mida ma tegelikult vägagi armastan, tekitab mulle vahel stressi juurde viimase vähendamise asemel. Hetkel seda kõike kirjutades saan ma oma kaine mõistusega aru küll, et mu hirmud on asjatud, aga kui ma umbes 15 tunni pärast treppidest üles vantsiks, siis ma küll oleks trenni üle põnevil, ent suures osas valmis paanikaks. Ning inimese kohta, kes siiralt oma elus vihkab vaid cardiot, on veider tõdeda, et ainuüksi ustest sisse kõndimine tekitab minus sellise pulsi, mis näiteks oleks jooksmise ajal mul ülekoormus... Niiet ma pole kahjuks mitte vaid paks sardellike, vaid paks värisev sardellike. Halleluuja. 

Kusjuures, kuigi see mida ma teen, pakub mulle smaaegselt rahuldust kui ka paanikat, on see just see ala, millega ma saan kõige vabamalt hakkama. Kõiksuguste muude aladega kaasneb ka juba see olukord, et ma ei taha nendega tegeleda, sest need ei meeldi mulle. 

Pool aastat.

Pool aastat ei ole lühike aeg ja tegelikult tajun ma oma arengut samahästi kui oma lõputuid komplekse. Kui näiteks rääkida kehast, siis kuigi ma käin kohati trennis intervallidena, sest mõnel pingelisemal perioodil jätan 2 nädalat pausi sisse, on mul lihased tugevamad ja organism vastupidavam.Võrreldes näiteks suvega. Ma oleks kindlasti kordi saledam kui ma hetkel olen, kui ma suudaks söömise ajal oma mõistust kasutada. Võnoh, vähemalt piiri tajuda, et plaaditäis kaneelisaiakesi lõunaeineks pole just parim ideeke. Aga see selleks. Toitumisega hakkasin ma alles nüüd hiljaaegu tegelema. (Ühtlasi otsin alternatiive, kuidas end saamatuse puhul lohutada, sest ma selle elukesega ikka väga hakkama ei saa)
Rutiin ja väljaelamine. Ma olen trenniga harjunud ja kui ma trennis ei käi, on mul siirad süümepiinad, sest see oleks nagu põhjuseta koolist (pikaajalisem) puudumine- karuteene vaid endale. Lisaks juurde ka muud hüved, nagu parem arusaamine oma kehast, oskus ennast kuulata ja lihtloomulik vee tarbimine. Elu nagu lill. 

Homme trenniks näeb. (Ärge "sau"  vms öelge, saan veel südari sellest vms)


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar