Fake it til' you make it.

Kui miski mind siiralt öökima ajab, siis selleks on imal positiivsus. Selline ninnunännu teema, kus leierdatakse kui ilus on elu, et vigade tegemine on loomulik ja kõik negatiivne on tegelikult niiiiiiiiiiiii ilus. Andkem andeks, aga Helen Kelleri stiilis laused :"vaata päikse poole, sest siis jäävad varjud selja taha" on natukene arulagedad. Sest kui näiteks päikse poole vaadata, võid tõenäoliselt kahjustada oma silmanägemist, aga no mida mina ka tean- ära ole kurb, et see sai läbi, vaid naerata, et see juhtus..






Aga. Eelmisel aastal ma sattusin oma täisealisuse puhul kirjutama valmis postituse, kus ma kõik oma eluolu kokku võtsin. Ma ei ole seda avaldanud ja tõttöelda olin ma selle täiesti unustanud, niiet kui ma selle mustandi taas leidsin, oli ridades niipalju kurbust, et seda oli kohati ebamugav lugeda mulle endale. Kuigi ma olin aasta tagasi kirjutanud valmis teksti endalt iseendale, oleks ma lugenud justkui kellegi võõra erakirja. Ma ei tundnud end ära. See, kes ma olin aasta tagasi oli täiesti teine inimene, teiste mõtete ja olemusega. See ei ole mina. 

Ja ma ei suuda kirjeldada, kui palju positiivset energiat see mulle andis. Nähes neid ridu millega ma enam ei samastu ja mõistes, et ma ei ole end väga pikalt tundnud niii õnnetu ja üksildasena, kui ma seda olin. Ma ei iseloomustaks end enam sõnadega "kurb" või "üksildane". See kõik andis mulle kinnitust, et see kõik on ära tasunud. 



Ära võta otsuseks eemaldada elust negatiivsed inimesed või rohkem liikuda, või mida ikka aastavahetusteti lubatakse. Kui su eesmärgiks on isiklik elurõõm, siis kõik see muu lihtsalt loksub ise paika. Miski ei tööta paremini, kui "fake it 'til you make it". Ma ei saa just öelda, et ma mängisin kedagi teist, aga ühel hetkel sai mul endal enesehalast liialt siiber, et ma lihtsalt otsustasin kogu oma eluolu korraga muuta. Radikaalselt, justkui oleks mu oma mindset alati vaid kättevõtmise asi olnud. Aga oli. 2017 on olnud mu lemmikaasta. Ma mängisin piiridega, tegin eelkõige egoistlikke otsuseid ja tundsin end rohkem endana, kui kunagi varem. Aitas kah.

Ja täna on aasta 2018 ja varsti saan ma 19 ning enda olemust ma enam muuta ei soovi. Ma olen seal, kus pean olema, sellisena, et ma ise tunnen end terviklikult. 

Vist üks parimaid sünnipäevakinke, mis ma endale teinud olen. Elu on ilus. 

*Mingi väga imal positiivsus-quote* 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar