2018: ootused

Kõikidest asjadest maailmas, mida kell veerand kaks öösel teha, tundub mulle kõige otstarbekam eesmärgistada ära 2018 aasta. Et noh, et oleks endalgi kasvõi korraks vähe selgem pilt ja et aasta lõpus saaks ikka tõdeda, et ehhee, olen endiselt sama äbarik nagu ülejäänud elu seni olnud olen. Unistada tahaks suurelt, seega tahan keskenduda vähe olulisematele asjadele, kui näiteks Eesti muusikaajaloo teooria, vektorid ruumis või eesti keele kursusehinne, mis on siiski asjad mis vajavad kordaajamist. Aga need on ausalt ebaolulised, ajutised asjad. 


Esimeseks eesmärgiks oleks ometigi nende lubade kättesaamine. Mitte et see oleks niivõrd pakiline, et ma kohe nüüd autoga sõitma hakkaks. Ma lihtsalt ei jaksa see tölpa olla, kes riigieelarvet lõputult täiendab, kuigi ilus oleks ju mõelda, et tänu minule on kuskil nii mõnigi auk ära lapitud, sest niimoodi mõeldes olen ma lausa vägagi üllas inimene.

Kuna juunis on mul nii lõpetamine kui ka minireis, tahaksin end jälle käsile võtta ja hulgi lisakilosid kaotada. Eeldab see ometigi vaid korrastatud toitumist (loe: asjaolu, et ma ei söö päevas ära liitrit jäätist, kolme rummikooki ja kahte tahvlit šokolaadi) ning rohkemat liikumist, kasvõi jõusaali näol. Kui juba end kätte võtta, siis võiks teostada ära pikaaegse soovi enda välimus ka muus osas korda teha- nahale vähe jumet juurde ning näolapis korraldada mõningad parandused. Ja kui juba parandustele läks jutt, siis tahaksin säilitada oma ilusa naeratuse ja säästa end valust, minnes juba veebruaris tarkusehambaid välja tõmbama. Aga kui eelkõige saan sellega hakkama, et kammin juukseid tihedamini kui kord kahe nädala jooksul, saan pidada end võitjaks. 

Välimus on minu jaoks aina olulisem ja olen leidnud teatud võlu enese eest hoolitsemises, seega teades enda laiskust, tahaksin eemaldada oma riidekapist kõik riideesemed, mida kannan, kui otsin mugavust ja soojust. Jutt tegelikult siis mu ainsatest riietest, mida kannan, ehk milleks on liiga suured kampsunid ja pusad ning ideaal oleks asendada need vähe kvaliteetsemate rõivastega. Üleüldse tahaks eemaldada kõik üleliigsed tarbeesemed ja elada vaid oma essential-esemetega. Kvaliteet enne kvantiteeti.

Tulles tagasi sõidueksami juurde, siis ma lubasin end premeerida end Ted Baker'i kalendermärkmikuga, kui eksami sooritan. Teisisõnu tahan ma oma aega ja elu vähe paremini planeerida, sest asjatu jooksmine on nõme ja mu aeg on lihtsalt liiiiga hinnaline. 
...Vähemalt ei pea ma panema uue aasta lubaduseks enda väärtustamise, sest see on mul küll (liiatigi) paigas...

Veel on minu jaoks oluline ülikooli sisse saamine. See eeldab korralikku tunnistust, mis on hetkeseisuga olemas ja häid eksamitulemusi. Kusjuures, inglise keeles saingi CAE eksami C1 taseme kätte, niiet kevadel on vaja ainuti kolmele eksamile keskenduda- kahele riigieksamile ja ühele suunaeksamile, mis hõlmab siis ajalugu-filosoofiat-usundiõpetust-ühiskonda-õigusteadust. Kui ülikooli olen kord jõudnud (mis on küll täiesti sürr mõte, sest ennast näen ma konkreetse beebina), tahaks jätkata tõsiselt õpingutega ja enda elu juhtimise rohkem kontrolli alla saada. Kui blogisse ilmuks rohkem kvaliteetset sisu, mida mul juba endal praegugi piinlik lugeda poleks, oleks seegi hästi ilus. 

Ütlemata ilus oleks elu, mis oleks piisavalt tihe, et mul ei oleks aega sotsiaalmeedias veeta. Mu nutisõltuvus on reaalne probleem, mille ma pean käsile võtma. Koos sellega oleks tore, kui ma oma aega niii palju voodis ei veedaks. Tahaks rohkem elada, olen liialt mugav, ausalt. 

Et mitte traditsiooni murda, lõpetan blogipostituse nagu kord ja kohus eriti rõvedalt, seega tahan kõikidele meelde tuletada, et elu on täpselt nii ilus, kui ilusaks me selle elame, ehk me oleme valikud, mida me teeme.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar