Hõissa, jõulud.

Jõulud tundub olevat täiega nende noorte mimmude püha, kes oma selga ei tõmba ei miskit muud, kui karjuvate logodega Guess-särgikesi. Või nende õnnetute emade püha, kes igaastaselt läbi jõuludekoratiivide ja kunstlikult ilmutatud jõulutunde üritavad unustada nädalateks oma õnnetu ja närtsinud (pere)elu. Jõulud tunduvad olevat nende õnnetute kompleksides inimeste püha, kes läbi teistele ja endale kokkuhoomatud 'kingituste' üritavad kordki aastas tunda midagi muud kui jälestust kõige sisemise ja välimise suhtes. Või püha neile kes saavad end tervikuna tunda läbi mitmete heategevuslike tegevustega. Hõissa. Häid jõule.

See ei ole raamatuarvustus – "Kahju olnud asjadest"

See ei ole raamatuarvustus. See on üks sellistest postitustest, mida ma muidu hommikuks lükkaksin ning mis lõppkokkuvõttes kirjutamata jääks.

See on üks hetkedest, kus minus läbib frustratsioon ja toores ängistus. Ning vahelduseks on see tunne jõuline. Ma olen lahjunud raevus, ja kõik tundub kuidagi ebaoluline.

Ma olen oma eluga seal punktis, kus sõbrannalik veinimekutus ei suuda mulle vaimselt midagi pakkuda, pubides-baarides õlletarbimine ei anna enam kodutunnet ning purjuspäiste olekutega ei kaasne ülevoolavaid emotsioone. Ma olen selles punktis. 

Ma olen ka selles punktis, kus ma kuulsin teist korda oma elus teooriat ülekodeerimisest. Ma olen elus selles punktis, kus pedagoogiline loetu paneb mind pigem agressiivselt tundma iseenda  kasvatusest ning ma olen seal punktis, kus ma tunnen et ma peaksin hakkama ise vastutama. Ise otseseid valikuid tegema. Ma ei jaksa enam kannatada. Ma olen seal punktis.  

Ma ei saa öelda, et ma vihkan. Ei teisi ega ennast. Aga ma haletsen ennast, vähemalt kõrvaltvaatajana. Ma teen ise kõik selleks, et ma ei paraneks. Võiksin olla ju piisavalt arukas, et mõista erinevaid mõjutusi erinevatest eluetappidest praegusele hetkeolule. Ma võiksin ju olla seal punktis. 

Aga ma üritan sinna punkti jõuda. Ja vähemalt üks hetk oma elus olla vähe õnnelikumas punktis. 

November ja veerandeakriis

Mu depressioonil on depressioon ning Carmen Alexandrinum Esthonicum pani mind tundideks nutma.
Röstitud tofu praetud riisi, soja ja küüslauguga on mu lemmiktoit ning ma endiselt ei mõista oma haiglast vajadust rafineeritud suhkru järgi.

November ei murdnud mind. Kes oleks osanud arvata. 2 nädalat on eksamiteni ning ainus mida olen teinud, on sotsiaalmeediarakenduste kustutamine. Ma olen väsinud. Ning solaariumi uutest lampidest põlenud. Aga sisimas elevil sest mõne nädalapäeva pärast peaksin enda kõhuvoldid literaalselt kätte võtma ja taas trenni minema. Ma ei jaksa enam vinguda ja õnnetu olla.

Sügisresümee.

Mu esimeste koolipisarateni kulus kolm kuud. Olen uhke ja õnnelik. Samas elu on olnud nii kiire ja kõik on võimalik kompakselt kokku võtta. Armastan ise lugeda teiste eluolu kulgemist. Siin on minu versioon. Tegelt ma olen päris asjalik inimene. Isegi olen üllatunud. 

Koolist

Eksameid ma siiralt kardan. Ma tean, et esimeste eksamiteni on jäänud umbes-täpselt kuu ja ma juba peaksin õppima. Ma peaksin tegelema juba akadeemilise kirjutamisega. Ma peaksin tegema juba loovtööd. Ma peaksin olema juba oma konverentsidega valmis. Mul peaks olema juba kordi rohkem raamatuid loetud ja artikleid läbi töötatud. Aga ei ole. Stressan stressan stressan. Ja ei tee miskit vajalikku. 

Kusjuures, eksamitest  üks on juba sooritatud ja mille puhul salamisi loodan, et venitan A välja, kuigi olen leppimas ka B'ga, mis tundub reaalsem. Sellest halvem hinne oleks päris ränk, eelkõige on eksamihinne kuidagi tagatähendusega, selle esimese hinde olulisus võinii.

Uued eksamid on hirmsad. Vähemalt 2 neist. Ühega on lugulaul lihtne- ma pean meeletult palju õppima ning see on teostatav. Teoreetiliselt. Teisele eksamile mõeldes ma juba valan pisaraid. Mul pole õrna aimugi, mida ma pean tegema, et see eksam seljatada, sest see on lihtsalt... juba teoreetiliselt teostamatu. 

2018- miinus 10+ kg.

Antud ridu kirjutades rahunen ma läbielatud hüsteeriahoost. Üks asi viis teiseni ja lõpuks on aeg ära rääkida tänavused kaalujutud, enne kui jälle mõne kaotatud dieedi kilod suudan tagasi võtta rutem, kui postituse valmis kirjutada. Kusjuures ka  päevi varem avalikustatud postitus mu õnnest on tühistatud. Läbi. Ma olen visuaalselt kujutatav suitsevate varemetena ja ma tahan taastuda. 

Aga teemasse tagasi tulles. Elu on omamoodi ja inimesed teevad ikka vigu. Ma tahaks särasilmselt siristada, et elu õnnevalem peitub andestamise kunstis, aga kahjuks domineerivad minus liialt negatiivsed omadused, mis hoiavad mind taolistest sõnavõttudest eemale. Andestamise koha pealt olen ma kõige valem inimene rääkima. Ühesõnaga, tegin tööalaselt ühe päris piinliku vea ning kuigi probleem leidis lahenduse ja elu läks tegelikult edasi, suutsin ma juba mõtetes mitmetele vallandamispaberitele alla kirjutada ning asja kordi hullemaks genereerida. Üks asi viis mu mõtetes teiseni ning kui nuttev Alice koju toimetati, siis ükshetk arenes mu nutust hüsteeriahoog millele järgnes maandumine. Rahunesin ja üritasin mõista kui palju suutsin ma seekord end lammutada. 
Palju.

Sain enda lähedaselt kirjeldava näite enda isiksusest, mille puhul olla minus justkui kaks isiksust- see armas ja tore neiu, kes ma ikka olen ning see teine, (tsit.) "ennastvihkav ja andestamatu", kes liigagi palju kontrolli omab mu koguisiksuse üle. Muidugi, nii ei ole, aga võrdlus oli tabav ja just sellel hetkel tabasin ma end kõrvalt analüüsima enda loogikat; eelnevalt tehtud viga saan ma heastada endale ainult, ja ainult (!) siis, kui suudan vähemalt 2 päeva mitte süüa. See ei kõlanud küll käsu ega isegi mitte sõnastatud dogmana, kui pigem eesmärgina. Et kui ma ei söö ja tõenäoliselt sellega lühiajaliselt (vee arvelt) alla võtan, siis olen üldkokkuvõttes tubli ning mu tublidus kompenseerib eelneva prohmaka. 

Ühed asjad on viinud teiseni, tänaseks olen kaotanud 10+ kilo ning toit ei ole lihtsalt toit. Toit on premeering ja karistus. 

Eks ma ikka ole tahtnud oma kaalulangetus edusammudest rääkida, aga eks väga palju pole isegi seotud see teema niivõrd trenniga (kuigi osakaal on oluline), kuivõrd sellega, mis seisus ma ise vaimselt olen. 

Ma vist ei tunne isegi vajadust lahata, mis on minuga mingil perioodil toimunud, aga ma tunnen sisimas seda vajadust, et mul oleks kuskil mingigi jälg mu tänavusest Ameerika-mäestikust ning... et ma oskaks millegi poole edasi liikuda. (?). Kes teab, kes teab...

Eluolu: sügis '18

Mu sisemine hing on alustanud mitmeid-mitmeid postitusi päris teemadel, päris postitustest, aga üle pika aja tunnen end niivõrd õnnelikuna, et ma tahan sellise emotsiooni vältel oma pealinna elust kirjutada. 

Enda kohta saan ma üpris tublilt hakkama. Rutiin on tekkinud, enam-vähem õiged ja piisavad unetunnid ning veel ma pole paanikasse sattunud. Kool on huvitav. Ma küll ei mõista palju õpitava otstarvet, aga õpitav on huvitav. Nietzsche süvendab mu vaimset tagasilangust. Aga see on okei.

Ma olen üsna see tsikk, kes ma arvasin, et ma Tallinnasse tulles oleksin. Ma armastan seda uut versiooni endast. Mu kõik negatiivsed küljed on küll minuga kaasas, aga mu omaenda miinused ei ole justkui mu isiksus. Ma elan siin justkui uue karakterina, sellisena, kes ma alati olen olla tahtnud. Ma kõnnin küll alates õhtuhämarikus nuga taskus ringi ja kardan igat vastutulijat, aga ma ei karda enam inimesi vestlusringist. Mu paranoilisus on kadunud koos sooviga omada haiglast kontrolli iga aspekti üle mu elus. Ma olen küllaltki impulsiivne, samal ajal organiseeritud. Ja õnnelik. Eelkõige olen ma õnnelik. 

Toidust ja minust.


Kui ma Tallinna elama kolisin, olin loonud endale illusiooni, et ma olengi nüüd päriselt enda toitumise korda saanud. Little did I know. Ausalt kursakaaslastele mainides, et jätan toidukorra vahele, sest kaalun rohkem kui eile, omas kaunis tugevat reaktsiooni. Ma pole varem selliseid asju julgelt välja öelnud. Toit ei ole see teema, millest mulle rääkida meeldiks. Sellel on ka omad selged põhjused. Aga kui ma soovin veidikenegi paranemist ja mõistmist, on vaja välja öelda nii mõnedki asjad, mida ma seni ka endale pole välja öelnud. Oh seda elukest.

New in 2018, part 1

Alert: kõige kuivem sissejuhatus läbi aegade. Le'go!

Kui esimesed soojad kevadilmad pärale jõudsid ja kuldpruun jume mu välimuse üleüldiselt särama lõi, olin niivõrd veendunud,  et meik pole enam mulle ja kosmeetikat ma juurde mitte mingil juhul juurde soetada ei kavatse.  Siiski asjad lähevad ikka omasoodu, et antud hetkel söön oma sõnu ja kirjutan ei millestki muust kui uuest meigist.  Kusjuures kui enda mälu järgi mäletasin, et suveperioodil sai ostetud umbes 3-4 uut toodet, siis üldkokkuvõttes soetasin uusi tooteid kokku hoopis neljal korral. Oh seda elukest. 

Kõige esimesed meigiostud sai tehtud Barcelonas, täpsemalt Sephoras ja kohalikus NYX esinduskauplusest. Viimane ost üllatas mind tõsiselt, sest vaimustus sellest brändist on minust küll mööda läinud. Seetõttu meigitooted millega Sephorast väljusin olid midagi sellist, mida väga kaua tahtnud olin, pakuvad ka kuid hiljem omamisrõõmu. 





KAT VON D -Tattoo Liner



Tere, ülikool

Ma olen üliõpilane. Ma olen pea nädalake pealinnas elanud. Ma pole kordagi ära eksinud. Olen võiduvees. Sain piiramatu interneti ka. Asjatan mobiil-id'ga. Tunnen end nagu täisväärtuslik inimene. Nagu päris inimene. 

Keevat vett ei tasu pudelisse valada. Ning keetes riisi, pole riisikotti vaja lahti lõigata. Iga päev õpin midagi uut. Ühes loengus mängisime geopeitust. 

Ma pole ükski päev siin kohvi joonud. Tõenäoliselt igatsen kodust oakohvi. Koduigatsust ma tunnetanud pole, sest ma ei ole Tallinnas end üksildasena tundnud. Ma olen küll rohkem üksi, aga mu linn ongi mu inimesi täis. Ja see tekitab sooja tunde, et kuigi hommikul ma pean saatma hoonetest pilte, et ma üldse teaksin mis suunas sõitvale trammile pean peale astuma; mul on hea teada, et mu inimesed on siin. Ma ei tea küll kus nad asuvad ja kuidas nendeni saab, aga nad on siin. 

Mul on tunne, nagu oleksin siin elanud juba mitu kuud. Enam-vähem panen pildi kokku, kes on mu kursusekaaslased. Üleüldisest suhtlusest ma kuidagi hoian eemale. Ma olen kaunis passiivne ja ma ei igatse uute tutvuste järele. Samas uusi tutvusi on tulnud täiesti ootamatutest olukordadest ja eluolu on suhteliselt suure küsimärgi all. Mingis osas karjub mu hing sotsiaalse elu järele, samas ma tekitan endale hingetõmmet.

Homme liitun spordiklubiga. Kohati ma ootan seda, kohati pean ebavajalikuks. Mingil määral on mul tekkimas toiduga jälle kriitiline suhe, kus kogu mu toitumine on eesmärgistatud. Kui üldplaanis tahan ma kaalu langetada, siis igapäevaselt kalkuleerin erinevaid viise, kuidas enda jaoks kalorite polest toitumine edukaks teha. Edukamaks kui seda oli eilne päev. Tean juba hetkel, et see pole jätkusuutlik, aga see on nagu mu iseenda kinnisidee. Ma olen seda ju oodanud. Seda ma olen ju tahtnud. Seda ma tahangi. Ma vist ei julge iseendalegi midagi muud väita. 

Ma kardan iseendale otsa vaadata. Ma pean siin päriselt endaga tegelema. Et isegi kui ma kaotangi kaalu ja saan sinasõbraks oma välimusese kogupildiga, ma pole siiski endaga rahul. Et järgmise sammuna peaksin ma iseendaga hakkama tegelema. Nagu päriselt ja süvitsi. See on kuidagi liiga suur tükk haugata. Palju on korrastada. Või ütleb seda organism, mis karjub makaronide järgi. Et tulev ei ole midagi head ja et ma annaks järgi. Nagu ikka olen seda teinud.

See blogivärk on käest läinud. Ja ma pole kuulnud ühtki oma naabrit. Ma pole vist ühtki oma naabrit näinudki. 

päriselt

Ma tunnen end kui Clams Casino- I'm God laul. Pigem juba julgeksin öelda, et tänasel tunnil see olen mina. See selleks.

Terve suve vältel olen ma pidanud vahelduva eduga sisemisi dialooge selle blogi eksistentsi vajalikkusest. Pooled postitused on kustutatud, ülejäänud veel mustanditena säilitatud, ülejäänutele sai tehtud sildistus "cringe ja piinlik". Seda need ongi.

Aga ma olen siin. Tunnen end kui eelnimetatud laul ja kõik näeb hetkel õige. Nimetagem seda vabastusehetkeks või järjekordseks tähelepanuvajaduseks. Aga mul on hing mis vajab avalikku lahkamist.

Teel pealinna.

Kolin ülehomme Tallinnasse. Mobiilne nett on läbi. Tallinna kodus puudub mul internet. Ja telepilt. Telekas ka.

Vaatan netipakkumiste hindu ja veidike tihun nutta. Elu on seiklus. Täiskasvanuelu on raske.
Tahaks internetti. Telia või keegi- pls sponsor me, mul vist ema ja paar sõpsi peaks seda blogi lugema. Tundub suht hea dill mõlemale. 

Kõlan kui maalaps, aga mul on Tallinnasse telki vaja. Sest linnas on külm ja ehk see hoiab soojust mu ümber ja inimesi mu ümbert eemal. Ma pean tegelikult päriselt uued üleriided muretsema. Pärnu talvejopega kannatab ehk sügise üle, talv on nutune. 

Ma pean oma pangakaardile 2eurose päevalimiidi  peale panema. Esialgse plaani järgi on mul vaja kaotada mõned lopsakad kilokesed ja toitumise koha pealt saab asi olema päris lihtsakene. Palju riisi, hommikuputre ja kõikvõimalikku teemat, mida saab leiutada juurviljadest, seentest ja soolast-piprast. Lihtsalt et ma harjumusest poest jama endaga kaasa ei soetaks. Impulsiivisud ja harjumus end toiduga premeerida on kurjast. 

Sisimas teeb õnnelikuks see, et ma oman rohkem kontrolli asjade üle, mida ma oman. Ma ei kavatse just väga palju Pärnut külastada (kui just internet liiga ruttu ei hakka lõppema), niiet siia võib kõik muu maine jääda. Endaga kavatsen kaasa võtta nii vähe kui võimalik. Kõikvõimalikus võtmes. 

Täna olen produktiivne. Teesklen et olen asjalik inimene. Et saan hakkama. 
Tõenäoliselt reedel hakkan jälle jõusaalis möllama. Ma ei tunne et ma tahan, aga pigem, et ma peaks. Et mingi hetk ma olen seda oma elus tahtnud ja mul on seda vaja. Et ma ei jääks seinte vahele. Ja et mul oleks vaheldust. Koolirütmist ja endast. 
Mul vist pole kööginõusidki. Vahva on see elukene. 

nii ongi


Kolin 10 päeva pärast Tallinna. Ambitsioonid on kõrged. Eesmärgidki teostavad.

1) Ära leia liiga palju inimesi enda ümber
2) Ole julgelt see täiskohaga värdjas, kes sa sisimas oled. 


Plusspunktid mitte eksimiste eest ja kiitused enda pihta siis, kui ma end paksuks ei söö. Elu läheb ainult paremaks. Kui ma just koolist välja ei kuku. Siis on asi nutune. 




Numero secreto correcto

                               Kui ma oma kauaoodatud Hispaania reisiks kohvrit pakkisin, arvasin et tegu saab olema pea nädalase reisiga, mille põhimärksõnadeks on rand ja meigiostud. Aga asjad lähevad ikka omasoodu ja nõnda panengi siin kolm kuud hiljem neid ridu kirja ja muigan omaette, sest mul on kirjutada kõigest muust kui randadest ja meigist. Viimastest küll siiski omajagu ka, aga rohkem on mul keskenduda kõigele sellele mida ma nägin ja tegin.    
          

Esimene päev: spargli eest tuleb ligikaudselt välja käia 28eurot ja alkohol on parem tahkel kujul.

EBA 2018- minu jagatud hääled.

Kuna juba homme on riigieksam ja ma ka lihtlabast valemite kordamist üritan füüsiliselt võimalikult palju edasi lükata, siis tundub ainuõige valik võtta kaunis 'originaalne' blogipostitus ette ja tutvustada lähemalt enda blogimaastiku lemmikuid, keda ka EBA hääletusel toetan.

AASTA UUSTULNUKAS

Selles kategoorias läheb minu hääl automaatselt ka ühtlasi ühele mu lemmikblogile- ja blogijale. Nimelt Tuulile ja Eesti blogimaastikul häbiväärselt vähetuntud blogile  tuulpohjas.blogspot.com. Kuldaväärt sisu!
Samas valdkonnas jäi silma ka Vaido Neigause blogi, mis on minu arvates väga eripärase kirjutamisstiili ja postituste ülesehitustega, kuid häältega toetasin muakristiinas.ee ja aliiceinwonderland.weebly.com blogisid, kuna mõlemal blogil hoian stabiilselt silma peal- esimese puhul meeldib mulle iluteemaline sisu, teise puhul on mängus ka see, et olen niikuinii teda aastaid internetis jälginud. Meeletult tore isiksus ja seda kiirgab ka blogiridadest.

AIANDUS- JA TALUDEBLOGID

Tahaks olla asjalik inimene.

Tahaks olla asjalik inimene. Tahaks olla midagi muud sellest seisundist, mis ma olen praegu. Tahaks osata rohkemat sellest, mis ma oskan praegu. Tahaks olla enamat. 
Need "tahaks-olla" hetked loovad alatihti motivatsioonipuhangu. Minus on ühtäkki ilu ja õnn ja motivatsioon. Minus on hea tunne. Ma tunnen, et ma olen asjalik inimene. Aga homme on uus päev ja motivatsioon ja muud positiivsed emotsioonid on lahustunud ja ma olen täpselt see sama inimene, kes ma olin üks Maa täispööre tagasi. Lihtsalt et ma tunnen end kordi halvemini, sest hetkeemotsioon tekitas minus tunde, et ma olen ühtäkki värske isiksus ja see pettumus on piiritu. Reaalsus on kole-kole.

Tühjus, väsimus, eksamid.

Ma olen võtnud üle nädala aja hoogu selleks, et lõpuks kirjutada oma puuduvast eluisust, aga ma ei ole viitsinud. Siiralt. Ühest käest läheb kõik suurepäraselt- sain tööle oma lemmikkohta Pärnus ja praktiliselt olen juba 2 kuud suve nautinud, AGA. Ma olen väsinud-tüdinud-kurb ja kohati tunnen et see läheb iga päevaga aina kurnavamaks.

Hetkel tunnen, et nüüd ma peaks õigustama. Õigustama ja selgitama, et miks ma kõik endast eemale lükkan, miks ma kohustusi südamerahus eiran ja ja lihtsalt päevad läbi ainult hingan, eksisteerin ja tekitan tolmu. Endale meeldib mul küll naljatleda, et ma olen see tsikk, kes kirjutab sellest, kuidas ta elada ei viitsi, aga sisimas hakkab see juba liialt ära väsitama. Enesesüüdistus läheb iga päevaga aina tugevamaks, sest ikka räägitakse, et päike teeb kõik korda. Minul ei ole teinud.

Kevadsuvine näohooldus 2018



Mida rohkem suvepäike mu nahka jumekamaks muudab, seda rohkem on märgata mu näonahka, millega lõpuks saan täitsa rahule jääda. Kuna talvisest kuivast ja ketendavast nahast on saanud vaid pigem kuivemapoolsem nahk, siis on muutuseid ka mu regulaarses nahahoolduses. Kusjuures viimasele olengi hakanud tähelepanu pöörama alates viimase aasta jooksul, seega muutused seisnevad vaid juurdetulnud toodetes ja üksikutes toodetes, mille olen välja vahetanud, sest teevad mu nahale pigem kahju.

Kuidas olla blogija.

Seoses EBAga on blogijate seas lahti läinud suur möll- on neid, kes tegelevad enesereklaamiga ning ka neid, kes tagaselja susivad ja boikoteerivad. Igaühele oma, nagu öeldakse. 
Isiklikult panin ma see aasta end kolmandat korda kirja, niiet tunnen end kui üks õige vana kala ja ametialane ekspert, et nüüd nõuandeid jagada, et milline see üks õige blogija on. 

Blogipostitused koosnevat mitmetest elementidest; ideedest, reaalsest sisust ja piltidest. Enda isiklikku arengut vaadates, on väga palju paranenud mu piltide kvaliteet, niiet nendele siinpuhul ongi alustuseks hea keskenduda.

Kiirkursus: milline on üks õige blogija.

Ilublogijate kokkutulek: 2018

        22. aprillil toimus kolmandat korda Eesti ilublogijate kokkutulek, kuhu isiklikult jõudsin esimest korda. Iga aasta on koht erinenud ning seekord korraldati üritus Helen Heinroos Hair salongis. 
Kuigi eelmiste aastatega ma võrrelda ei saa, siis juba see koht loos väga mõnusa atmosfääri. Ürituse kohta saan jagada vaid kiidusõnu- kogu korralduse juures olid detailid läbi mõeldud ja kogu kokkutulek väga hubane ja soe. Õhtul Tallinnast Pärnu sõites oli mu tutvusringkond mitmete inimeste võrra laienenud- kuigi mitmed tunnid varem teadsin vaid Anetti, oli siiski kuidagi mugav olla koos ruumitäie võõrastega, sest meid kõiki ühendas ühine kirg ja hobi.

Mugavustsoon

Ma olen juba päris pikalt tajunud, et ma olen ääretult õnnetu olnud viimased kuud. Mõni õhtu tagasi laksatas kõik lainetena peakohal kokku ja peale mitmetunnist nutumaratoni sain ma selgemalt aru, kus punktis ma hetkel endaga olen ja kuhu ma jõuda siit tahaks.  Kõikvõimalikke aspekte on alati kõige mugavam süüdistada, aga nüüd on käes see hetk, et mul on näpuga näidata vaid iseenda peale. Ma olen ise süüdi, et ma olen täielikus madalseisus.
Ma olen metsikult mugav inimene. Üldiselt pole mugavustes miskit halba, seniks kui parandab elukvaliteeti, kõik see elektri, vee ja üldiste kodumasinate teema. Aga isiklikult olen ma muutunud nii mugavaks, et pigem ütleksin et ma olen laisk. Totaalne mugavustsoon.

Autoload ja hülgerasv

Ma ei tea kui mitu korda olen ma alustanud pisarsilmis postitusi teemal, et ma olen jälle tagasi paksuks läinud - piinlikult palju kordi igastahes. Samas pole ma siin veel kordagi pisarates kirjutanud, et mul on lõpuks load käes- aga on! Lõpuks, peale mitmeid-mitmeid ebaõnnestunuid eksameid on lõpuks see kauaoodatud suursündmus kätte jõudnud.  (Ühtlasi kui märkate, et teie tänavaauke enam niipalju ei lapita, siis tõenäoliselt on asi selles, et üks Maanteameti suurim sponsor on oma toetustegevuse lõpetanud.) Isiklikult olen õnnelik.

Üle keskmise halb nali

Hästi veider on hetkel oma öeldut alustada. Ma ei taha mõjuda liialt puisena, otsekui lõpukirjandina, ent samas ma kardan rääkida asjadest otse ja siiralt. Ma olen küll lahti lasknud sellest aspektist, kus mind hoiab tagasi hirm teiste arvamuste ees, ent loodus tühja kohta ei salli. Eelmine hirm on asendunud vaikse häälega tagakuklas mis hoiab mind tagasi kirjutamast. Mis siis, kui mu ülim avameelsus sulgeks tulevikus palju tööalaseid uksi? Kus avalikud mõtted või siirad ülestunnistused mu vaimsest tervisest pööraksid mu enda vastu? Osati ma tajun, et see blogi saab mul hetkeliste arvutuste järgi olla tegevuses ümmarguselt 6 aastat, ideaalselt võiks see 7 aasta pärast olla täiesti otsingumootoritestki leidmatu. Kuid mingid ahelad on, vähemalt olen ma neid endale hoolega pununud. 
Ma olen alati veebruari kartnud, sest juba mitmendat aastat kehtib seaduspärasus, et kõik on paigast. Samas on see olnud nii tavapärane, aga nüüdseks on juba aprill ja ma ei ole end korda saanud. Kõik on paigast. Mul ei ole enese üle kontrolli ja kõik on hirmutav. Isiklikult olen ma kõigest väsinud ja otseselt ma ei oota enam midagi. Ma ei mäleta, millal miski mind vaimselt rahuldas ja mis minus tekitas emotsioone. Mul on küll tulevikuks omad plaanid ja mõtted, ent samas on kadunud minust elevus. Ma ei oota tulenevat ning ma pole hetkes toimuvagagi rahul. Iga päev on kulgemine. Rutiin ja üksluisus. Ma ei saa öelda, et ma olen õnnetu, vaid pigem olen ma tuim. Vahelduva eduga vahetub ängistub kurbusega ja vice versa, aga üldiselt ma olen väsinud. Eelkõige tuim.  

Viimasel ajal olen ma lasknud kõigel end mõjutada. Kõik rusub. Kõik on mõjunud mu enesetundele ja teinud mind küüniliseks. Ma kardan omaenda sõnu ja väljendust, ma ei taha lähedastele haiget teha, seetõttu on mul kergem kõik endast eemale tõrjuda. Viimane on aga niikuinii aastaid mu tugevus olnud. See on kaunis naeruväärne, kui kerge on alati olnud mu jaoks inimeste väljalõikamine. Samas ei paku inimesed mulle huvi. Kehtib korrpärasus, kõik on üksluine. Kõik. On. Ükskluine. Inimesed mu ümber ja olud mu sees ja ilmastikuolud väljas. Talvele järgneb kevad ja sellele suvi, mu madalseisule järgneb stabiilne periood, kus ma olen taas õnnelik, tänased inimesed saan asendada homme inimestega, kes omakorda ülehomme leiavad ümbervahetust. Kõigel on muster. Kõigel on oma ettemääratud olemus, mis on mul justkui avastatud. Täna ma tunnen nii, eile tundsin ka, ent 4 kuud tagasi ei tundud. Kindlasti 7 kuud tagasi omakorda tundsin. See pole oluline, ma tahaks vaid teada, kaua ma seekord niimoodi tunnen.

Rutiin väsitab. Olgugi, et ma olen harjunud ärkama hommikuti kell seitse ja füüsiliselt tegutsema 20 minutit hiljem, on siiski väsitav tiksuda 6-8 tundi koolimajas ja seejärel millegi tuttavaga päev lõpetada. Kõik on kasutu. Ma ei näe paljudes asjades enam sisu. Vajalikkust. Mida annavad need teadmised, mida annavad need oskused? Mis need mulle annavad ja mida ma ise annan? Mida ma loon? Mida ma teen? Miks ma teen? Kas üldse?

Mul on ebamugav rääkida oma hetkelistest mõtetest-tunnetest. Ma ei usalda inimesi. Neid keda usaldan- neid ma ei taha suruda. Nad kuulavad ja muretsevad, ent nad ei oska samastuda. Puudub kogemus. Hindan muretsemist, aga see on kasutu. Negatiivne emtotsioon on kasutu. Samamoodi ma ei taha enda külge tõmmata üksluisust. Ma ei taha neid, kes räägivad vaid sellest, kuidas ei sallita smalltalki, et nende hing ihkavat teemade järele (või "järgi", ma siiralt ei tea), mis puudutavad kosmoseid ja hingesugulasi ja muud sarnast läbileierdatut. Ma taaskord ei usu sellesse. Otsitud omapära, mis on tegelikult lihtsalt kattekihiga muster. 

Mu vaimset olemust kindlasti mõjutab ka kindlasti mu füüsiline seisukord. Järjekordselt on mitme kuu pikkune vaev vaid kuuga raisatud. See teeb mind kurvaks ja ma olen endas pettunud. Ent siiski on mu hing raskem, kui mu vormitu keha. Oma välimust saan veel parandada, oma sisemusega olen ma hädas. Ma ei tea, mida teha olukorra parandamiseks, aga see madalperiood on lähiaastate pikim. Ma olen nõutu ja hirmul. Ma olen tuim. Kui ma ei ole tuim, siis ma olen kuri või kurb või ärevil. Aga. Ma ei ole see, kes ma olema peaksin. 

Kui hakkab kergem, siis võtke seda 1. aprilli naljana. Ma olen kogu oma elu halbu nalju teinud. 

Morphe x Bretman- Babe in paradise

Bretman Rock tuli hiljuti koostöös Morphe Brushes brändiga välja highlighter paletiga, mis oli üle pika aja üks toode, mis suutis minus reaalset elevust tekitada. Arvestades mis tulemust taotleb Bretman isiklikult oma säradega, eeldasin paletist vaid kõike head (või rohkematki kui lihtsalt "head"), ent isiklikud esmamuljed paletist olid küll miskit sellist, mis  panid mind vana hea Jyskist pärit vaibale asju asetama, et saada kätte pildid, mis järgnevat rant-teksti illustreeriksid.



Ma ei oska kirjutada ning see, mida kirjutan, on äraostetav.

Ma olen seni ikka omanud positiivset pilti eesti keele riigieksamist. Kuni päevani, kui sain proovieksami tulemused tagasi ja ma mõistsin, et ma oskan kõike muud, kui kirjutada. Võib-olla on see kergemat sorti eksistentsikriis, võib-olla lihtsalt raskekujuline ahastus. Hetkeseisuga on mul aega 36 päeva, et oma keelelisi võimeid suurendada 20-30% võrra. Kuidas? Kui ma vaid teaks...

Kuigi eksamitulemusest järeldades ei oska ma väga hästi kirjutada, aga avaliku kirjutamisega ma siiski olen tegelenud. Vaikselt enesestmõistetav on see, et selle sama blogimisega seotuvad teatud koostööpakkumised. Olenevalt eneseväärikusest on loomulik, et paljud sissetulevad pakkumised lükatakse tagasi. Võinoh, kui niiöelda tasuks on see sama toode, millest ma samuti postitusi genereerima pean, siis ei ole asi seda väärt. Eriti, kui toode on hinnaklassis, mille reaalne ostmine poest on täiesti taskukohane.
Teisest käest võttes on aga veider see, kui kergelt on tegelikult mu nii-öelda arvamus äraostetav. A la, ole pai ja viska facebooki lehele (positiivne) hinnang ja saate tasuta magustoidu.
Paradoks.
Mis mu põhimõtted siis on?
See kook polnud seda lauset isegi maitsepoolest väärt, aga tasuta toit on ikka, noh, tasuta toit, kuigi hinnapoolest taaskord- taskukohane

Eksistentsikriis number 2.



veebruariviha ja mõtteid eri soppidest

Tunnen aina enam, kuidas kõik aina halvemaks läheb. Küllaltki ratsionaalne on selles veebruarikuud ennast süüdistada, aga vähemalt see toimib. Minu jaoks. 

Kõike on liiga palju ja ma ei saa midagi tehtud. Tõttöelda olen ma kaks nädalat lihtsalt voodis lamanud ja.. lamanud. Mul on üks hästi suur oversized kampsun ja kui see seljas juhtub olema, möödubki päev kord pilguga koemustrit, kord villaebemeid fokusseerides. Raju noorus. 
Ma saingi paariks päevaks oma mõttemalli korda ja koos immuunsüsteemihaigusega varises kõik kokku. Olek on sama tatine nagu mu nina. See lamamine teeb kõik hullemaks, aga ma eioska-eitaha miskit muud teha. Peegelpildi järgi ütleks et ma olen jälle paksuks läinud. Mitte paksuks-paksuks, vaid pigem kõik-mahanühitu-on-tagasi-paksuks. Veel vähem motiveeritust. Samas ma pean ülejärgmine nädal ju kooli jõudma ja mõned asjad on vaja korda saada. Veel rohkem ahastust. 

Jälle haridusest

Jälle istun ma arvuti taga ja olen valmis kirjutama haridusest. Justnimelt jälle ja justnimelt haridusest. Selle asemel, et aasida haritust ja üleüldisi asju millesse ma ise usun, ma kirjutan haridusest. Jälle.
Irooniline on see, et just see teema on mul viimasel ajal sees kripeldanud, sest nüüd kui gümnaasiumi lõpuni ongi loetud nädalad, seda rohkem ma kängun kokku. Ei taha, ei jaksa, ei jõua. Nii lihtne see ongi. Okei, tegelikult on päris raske. 

Kellele ma valetan?

Kellele ma valetan?- Iseendale.

Nii lihtne see ongi. Mõni asi lihtsalt on öeldav otse ja sirgelt. Jutt pole isegi südametunnistusest ja muust taolisest, mida oleks võimalik esitada kaunis poeetilises võtmes. 
Ma võin ju kõikide teistega olla aus ja otsekohene, sisimas nautides omaenda küünilisust ja jäikust, aga tasakaalu loomiseks olen ma ladunud kõik ilusad sõnad ja ümbernurgajutud enda pihta. On see siis lõppkokkuvõttes enda kaitsmine või tõe edasilükkamine..
On see mis see on, aga isegi kui näiliselt on niimoodi kergem, on see tekitanud minus olukorra, kus ma lihtsalt ei suuda endale peeglis otsa vaadata. Häbi on. Ma elan oma sõnade vastu. 

Hantlid ja ärevushood

See oli umbes pool aastat tagasi, kui ma otsustasin enda füüsise eest rohkem hoolt kanda. Rahulolematus enda pihta oli liialt suureks kasvanud ja viha koos põlastusega oli liialt suur, et mu alateadvuses said tehtud mõned elumuudatused. Nimelt sai välja valitud suve lõpus jõusaal, kuhu ma oma ärevushoogu trotsidezs kohale läksin, sest konkreetses selles saalis olid ees seal tuttavad ootamas, kes olid nõus nii jõu kui nõuga mulle toeks olema. Esialgu otsustasin oma hirmu ja paanika alla neelata, elades mõttega, et küllap  kuu aja pärast olen ma kui vana kala ning ei karda enam saalis midagi/kedagi. Sellest kõigest on möödas pool aastat ning kui ma paar päeva tagasi oma klassiõde riietusruumis kohtasin, oskasin ta mure peale, et ta ei oska midagi teha ja alles esimesi kordi siin, kosta vaid seda, et ta ei muretseks, sest kokku olen ma käinud jõusaalis pool aastat ja ma ikka saan aegajalt ärevushooge... Ma vist ei ole eriti hea lohutaja..

Kuidas ma kaotasin kolme päevaga 15 kg

Peale selle, et ma olen haige clickbaiter, olen ma seni olnud oma elus kohutavalt laisk inimene. Teisiti võiks ka öelda, et ma olen väga äärmuslik- ma kas teen poolteisttundi omale meiki, pidades silmas, et see sobituks outfitiga, või ärkan 10 minutit enne bussi väljumist, seljas seesama pusa millega, ma olen 2 nädalat elanud. 90% ajast olen ma teine variant. 
Ma olen enamik oma kooliajast kohutavalt laisk ja mugav, sest.. Lihtsalt olen? Selle järgi kuidas ma riides käiks võiks arvata, et mul ongi umbestäpselt 6 riietuseset. 


2018: ootused

Kõikidest asjadest maailmas, mida kell veerand kaks öösel teha, tundub mulle kõige otstarbekam eesmärgistada ära 2018 aasta. Et noh, et oleks endalgi kasvõi korraks vähe selgem pilt ja et aasta lõpus saaks ikka tõdeda, et ehhee, olen endiselt sama äbarik nagu ülejäänud elu seni olnud olen. Unistada tahaks suurelt, seega tahan keskenduda vähe olulisematele asjadele, kui näiteks Eesti muusikaajaloo teooria, vektorid ruumis või eesti keele kursusehinne, mis on siiski asjad mis vajavad kordaajamist. Aga need on ausalt ebaolulised, ajutised asjad. 

Fake it til' you make it.

Kui miski mind siiralt öökima ajab, siis selleks on imal positiivsus. Selline ninnunännu teema, kus leierdatakse kui ilus on elu, et vigade tegemine on loomulik ja kõik negatiivne on tegelikult niiiiiiiiiiiii ilus. Andkem andeks, aga Helen Kelleri stiilis laused :"vaata päikse poole, sest siis jäävad varjud selja taha" on natukene arulagedad. Sest kui näiteks päikse poole vaadata, võid tõenäoliselt kahjustada oma silmanägemist, aga no mida mina ka tean- ära ole kurb, et see sai läbi, vaid naerata, et see juhtus..