Kes on kõige parem?

Kes on kõige parem? Kõige tublim? Kõige õilsamate valikutega ning parima eluviisiga? Kes on? Päriselt ka, kes siis on

Jättes kõrvale kõik need klišeed, mis küll päästsid mu eksami essee, a la, me kõik oleme erinevad ja arvamusedki kõigil erinevad, siis mingil määral ma usun, et igaüks tunneb enda mätta otsas, et tema mätas on kõige parem. Ja seega on tema kõige parem. 
Iseenesest see teema mind senimaani häirinud pole, sest mul on pidevalt enda mättaga tegemist olnud, ent viimasel ajal on mu armsa mätta ümber inimesi, kes kuidagi ei oska olla. Mind ei häiri ega kõiguta, mida keegi kuskil arvab ja mida õigeks arvab, aga vareste pidev kraaksumine lihtsalt hakkab kõrvu vaikselt kraapima. Tüütu on. Veidi naljakas ka, kõrvalt vaadates.


Kui ma midagi olen inimesi analüüsides mõistnud, siis seda, et me kipume olema hingetud, kibestunud, kurjad või kurvad.Mõnel halvemal juhul kõike korraga. Aga sellest olenemata on meis meeletu tahe olla teistest parem, isegi kui enamikel juhtudel piisab vaid oma üleoleku näitamisest. 
Ma tean inimesi, kes peituvad põhjenduste taha, kui ütlevad inimestele halvasti. Väidavad küll, et huumor olla must ja veres voolavat sarkasm, justkui oleks see õigustus. Siinkohal ma ei tunne, et peaksin olema diagnoosija, aga oma panused panen ma alati sellele, et tegelikult on persoon ise veidi katki ja kurb. Alati. 
Samamoodi pole ma ka siinjuhul pädev sildistuse andmiseks, aga eelkõige ma tunnen erandjuhtudeta kaasa igaühele, kes väljendab enda üleolekut teiste suhtes. Siiras haletsus ja kaastunne, sest pole vististi kerge olla nii.. ma ei teagi... tühine?

Sest põhinedes mu isiklikule arvamusele ei asu ükski õnnelik inimene punktis, kus oma argumentides tunnetab ta vajadust olla üle. Ole sa nii tubli kui tahes, siin elus konkreetset poodiumit pole. Näiteks: mul on au tunda oma elus inimesi, kes on väga haritud kirjanduslikel teemadel. Lugemus on niivõrd laiahaardeline, et jagatavad muljed on tihti justkui süvaanalüüsid, tulenevalt juba eesolevatest teadmistest. Ja mul on rõõm tunda kirjandushuvilisi. Ning nendel kahel rühmal on vahe. Minu nimetatud kirjandushuvilised tunnevad uhkust oma lugemuse üle ja toovad pidevalt selle teemas üles, kus nad võrdlevad end nendega, kelle kätte pole aastaid raamat vabatahtlikult kätte sattunud. Nad loovad võrdlusi, kuidas teha vahet niiöelda neil endil ja mittelugejatel. Nad rõhutavad seda, kuidas nad eelistavad mitte rõhutada. Nad rõhutavad oma õpitud laia sõnavara. Nad rõhutavad. Nad ei ole, vaid nad rõhutavad. Loovad kontrasti, seades end tähesära alla. Rõhutades, et nad ei otsi tähesära.

Kontrastid on nõmedad. Peaaegu sama nõmedad kui inimesed kes vaid kontraste loovad, unustamata neid pidevalt meelde tuletada. Olgu tegu trenni, karskluse, mittesuitsetamisega, kosmeetikast loobumisega- seda rõhutatakse. Märter. Ohverdaja. Võitja. Teadja. Kontrast. Rõve kontrast. 

Ela. Ela hästi. Ela nii kuradima hästi et oled eeskuju, muusa, inspiratsioon, põhjendus. Aga katsu elada nii, et sa ei tunne oma hinge põhjas vajadust olla kontrast. Milleks sa seda teed? Milleks vaja rõhutada? Mul on siiralt hea meel, kui sa oled otsustanud loobuda alkoholist. Palju õnne, väga õige valik. Aga kui ma pean sellest kuulma iga neetud kord kui sind kohtan, siis sisimas mõtlen ise välja viise kuidas manustada seda tühist alkoholi, et sa ei saaks enam neid pidevaid kontraste luua.Sa oled enda parim variant, aga mitte kellestki otseselt parem. Ma ei jõua. Sa oled tubli, sa oled hea, sa oled kõike positiivset, aga vaid juhul, kui sa teed seda enda jaoks. Mitte selleks, et sellest rääkida. 
Vastasel juhul tuleks see lihtsalt ise? 
Võinoh, kui võtta mõni tippsportlane siis ma pole suuteline ette kujutama, et ta jõuaks kulutada aega mitteaktiivsete inimeste kritiseerimiseks. Küll aga olen ma vaimselt valmis kuulama seda põlgust iga uushakanud 'trenniguru' suust. 

Masendav, kui palju on mul tõmmata näiteid. Kuigi viimane asi mida ma hetkel teha tahan, oleks kindlasti kõikide inspireerimine ja maailmaparandamine, siis ma lihtsalt tahaksin oma mätta otsas veidi rahulikumalt olla. Tundliku maailmatajujana, nagu mu kohta tihti öeldakse, häirivad sellised kontrastid mind väga. Isiklikult on enamasti lihtsalt kurb kuulata, kaua ma ikka inimesi haletseda jõuan. 

Ärge kraaksuge. Elage. 

1 kommentaar:

  1. Hea postitus. Kahjuks on ikka nii, et inimesed võrdlevad endid teistega ja sind teistega, kuigi tegelikult võiks võrrelda ainult tänast iseennast eilse iseendaga. See kontrastide loomine on paratamatu..sama paratamatu, kui kasvuhooneefekt või mõni sültuvus...seda on tehtud, tehakse praegu ja tehakse ka tulevikus. Päästab mõnevõrra vaid see, kui ise sellest üle olla ja mitte luua neid kontraste. Ole tubli :)

    VastaKustuta