Linnupoeg koorub.

Ma ei ole blogija. Lihtsalt ei ole. Põhimõtteliselt juba ei ole. Kuigi ma seda väidan oma instagrami bios, siis ma seda tegelikult ei ole. 
Ma olen see inimene, kes kõige lihtsamal kujul avaldab oma mõtteid-tundeid-õnnestumisi-ebaõnnestumisi internetis. Ja see, et umbmäärastel põhjustel mu iga postitus jõuab mitmesadade inimesteni, on kõige suuremaks üllatuseks mulle endale. Aga see ei tee mind blogijaks. Ma ise tunnen niimoodi, sest mul on puudu kõige tähtsamad elemendid: paks nahk ja julgus. 


Eelkõige on mul sellest kahju. Ma olen tegelikult sellisel positsioonil, kus mu sõnadel oleks jõudu ja haaret. Ja ma ei julge. Ja ma isegi ei tea, mida ma kardan. Mitte küll vastukaja, sest kõige ausama ja üleolevama olekuga puhtsiiralt tunnistades- on vähe neid, kelle arvamusest ma lugu pean. Aga ma ei julge. Üleüldse olen ma avastanud, et ma ei julge paljusid asju, mis on tegelikult niivõrd enesestmõistetavad. Näiteks telefonikõned. Või tühipaljad hüvastijätud. Mu alatised nõrkused. 

Kõige kurvem ongi see, et ma tahaks nii paljust sõna võtta, aga hirm mingi X-elemendi ees hoiab mind tagasi. Ometi ma olen alati tahtnud olla midagi suuremat ja tugevamat, ent astun teadlikult samme tagasi. Ma elan oma varjus. Ma kardan.  Aga kui ma ei kardaks? 

Ma elan varjus. Oma enda emotsioonide ja mõtete varjus. Ehk kui üritada asja rõve-poeetiliselt väljendada, siis elan kammitsates, mida ise endale köidan. Väsitav. Praegusel hetkel olen ma tegelikult kõige ausam versioon endast. Valukohtade avalikustamine. Mina kardan. Ma kardan elu ja ma kardan elada. 

Kõige vähem-üllatavam, ent märkimist vääriv fakt on siiski see, et kõige rohkem olen ma elus saavutanud, kui ma pole kartnud. Lihtsalt teinud. Ja teinud hästi. Mida rohkem ma kardan, seda halvemini ma midagi teen. Kuigi isiksuselt on minus koos kõige arglikum neiu ja kõige mõjuvõimsam ja enesekindlam persoon, siis seetõttu julgen ma kindlalt väita, et ma olen rohkemat. Rohkemat kui lihtsalt olemine. Ma oskan asju öelda ning kui ei oska, ei anna ma ennem alla, kui asi saab öeldud. On palju asju, mida mul oleks öelda, sest lisaks oskusele sõnu ritta seada, on mul ka kogemusi. Teistlaadi kogemusi. 

Kui rääkida blogijatest, keskendudes omaealistestele, siis ma olen alati suutnud teisi umbmääraselt rühmitada, ent alati tundes, kuidas ma ise kuskile rühma kuuluda ei saaks. See pole otseselt hea ega halb, ent ma ei oska seda ise ära kasutada. Enda kasuks pöörata. Olla. Teha. Saavutada. 
Aga ma olen varjus. Iseenda varjus. 
See pole küll selline postitus, kus ma kavatsen lubada, et olen oma kestast koorunud. Pigem on see üks selliseid postitusi, kus annan teada, et ma olen nokaga muna toksimas. Koorumisprotsess on alanud. 

Oli ka aeg. 



1 kommentaar:

  1. Kõik tunded, mida tundnud olen, aga kunagi sõnadesse panna pole suutnud, oled sina nii kenasti ritta seadnud.

    VastaKustuta