Eksistentsikriisidest ja photoshooditulemusest.



Mul on alati nii palju öelda ja kirjutada, et kui kord füüsiliselt asun postitust kirjutama, pole enam midagi öelda. Samas kardan, et kui hakkan blogisse vaid kirjutama sellest, mitu mental breakdowni ma päevas saanud olen ja mitmes eksistentsikriis mul see nädal juba läheb, kaotaks asi mõtte. Aga mul muust mul kirjutada pole. Ma ei oska endaga toime tulla. Ma ei tee enam trenni, vist juba kuu aega, mu CAE eksamid on vastavalt kahe ja kolme nädala pärast, mu eesmärk kõik matemaatika perioodid neljad saada on kokku kukkumas, sest mul on teises perioodis planimeetria kahed sees, ja üleüldse ei tea ma päris ausalt, miks ma üldse miskit teen. 


Ma olen mitu korda sirvinud üle oma blogipostitusi ja eriti esimese aasta omad on selline cringematerjal, et tahaks kogu selle blogimajanduse kinni lükata. Ennast võrrelda teistega on näotu, aga vähemalt olen ma 17aastasena kirjutanud kokku vähe asjalikemaid asju, kui iksdee iksdee Männu pidu oli nii kõvv kiisumiisu. See iseenesest ei tähenda, et mu enese postitused midagi väga asjalikku oleks, aga siiski. Üleüldiselt tahtsin ma niikuinii kirjutada vähe ühiskonnakriitilistematest teemadest, ala toitumishäired, mille pärast ma tegelikult omale blogi tegingi (!!!!!!!), ent selle asemel kirjutan ma pidevalt sellest, kui saamatu ma olen. Mõnel helgemal päeval veidi meigist samuti, aga siiski ma hetkel mõtlen, et milleks ma tegelikult blogin. Mul on alati igaks kuuks pikad nimekirjad teemadest, mis mulle huvi pakuvad, ent kuni kümnetunniste koolipäevade ja kahetunniste nutumaratonide kõrvalt ei jagu mul tegelikult selleks päriselt aega, lisaks näen ma liiga elutu välja, et lõputuid photoshoote blogi jaoks teha, et midagi-gi postitada oleks. Ning kui isegi lõputuid pildistamisi teeks, siis näiteks postituse lõpus tulevad pildid on reaalselt üle kuu aja vanad- vist ei ole asjal mõtet. 

Aga- ma olen lõpetamas keskkooli, ja mul jooksevad viimased nädalad tasuta hambaravi, järgmisel nädalal on mul taas sõidueksam ja kõike on korraga nii palju ja vähe samaaegselt, et kui Tinderis viskab mingi lambikutt ette küsimused "who are you today, who you want to be, who you should be", tahaks ma oma lemmikrappa minna, künka otsas veidi mõelda ja end tagasi järje peale saada. Ma elan oma elu liialt keeruliseks. 
Ma arvan, et see on tavaline. Ajal, mil sotsiaaldemokraadid on möllamas, ei oskagi ma midagi stabiilset maailmalt oodata. Ma olen alati see inimene olnud, kes kohalikul Rüütli tänaval vana tuttavat kohates maksureforme lahkama hakkab, aga elu on päriselt veider ja ma eriti ei tea, kuidas sellega toime tulla. Kuna hooajaliselt on hetkel eriti 'popp-ja-noorepärane' koostöid endale igaltpoolt kokku lunida, siis isiklikult peaksin samuti vooluga kaasa minema ja kirjutama paar armsat kirja mõnele pruulikojale, veinikeldrile või hingearstile- ma olen noor ja  vaene inimene, ning mul oli täna teine eksistentsikriis. Ma ei oska endaga hakkama saada. Milleks üldse see enesepete. 
Seega, mõned üle pika aja vaatamisväärsemad pildikesed minust
NB: ma päriselt arvan ka, et olen üsna vaimukas tots. 

(Ma vajan abi)





Mina nüüd siin vingumas pseudoprobleemide üle, nagu ebaühtlastel kõrgustel kulmud ****

Mina planimeetriale mõtlemas



Tulevik sama tugev kui mu meik
Kui pea vajab seismiseks füüsilist abi, sest sattusin korra elule mõtlema



Mina võtmas igaltpoolt enesekirjeldustest maha märksõna, et ma blogin, sest ma ei kavatse siia kirjutada, kust ma mingi riideeseme soetanud olen. Mis blogija ma selline ikka olen..




Headaega maised rõõmud (loe: pseudoprobleemid). Väidetavalt ei saa ma oma pea hoidmisega hakkama. (Vähemalt kulme oskan enam-vähem ühtlaselt teha)




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar