Linnupoeg koorub.

Ma ei ole blogija. Lihtsalt ei ole. Põhimõtteliselt juba ei ole. Kuigi ma seda väidan oma instagrami bios, siis ma seda tegelikult ei ole. 

Ma olen see inimene, kes kõige lihtsamal kujul avaldab oma mõtteid-tundeid-õnnestumisi-ebaõnnestumisi internetis. Ja see, et umbmäärastel põhjustel mu iga postitus jõuab mitmesadade inimesteni, on kõige suuremaks üllatuseks mulle endale. Aga see ei tee mind blogijaks. Ma ise tunnen niimoodi, sest mul on puudu kõige tähtsamad elemendid: paks nahk ja julgus. 

Eksistentsikriisidest ja photoshooditulemusest.

Mul on alati nii palju öelda ja kirjutada, et kui kord füüsiliselt asun postitust kirjutama, pole enam midagi öelda. Samas kardan, et kui hakkan blogisse vaid kirjutama sellest, mitu mental breakdowni ma päevas saanud olen ja mitmes eksistentsikriis mul see nädal juba läheb, kaotaks asi mõtte. Aga mul muust mul kirjutada pole. Ma ei oska endaga toime tulla. Ma ei tee enam trenni, vist juba kuu aega, mu CAE eksamid on vastavalt kahe ja kolme nädala pärast, mu eesmärk kõik matemaatika perioodid neljad saada on kokku kukkumas, sest mul on teises perioodis planimeetria kahed sees, ja üleüldse ei tea ma päris ausalt, miks ma üldse miskit teen.