Ma tahaks surra, aga mitte päriselt

Sel ajal, kui blogimaastikul on räägitud motivatsioonist ja selle leidmisest, olen mina tahtnud kirjutada eluisust (ja selle puudumisest), ent absoluutse tuimuse juures on minu puhul juba tähelepanuväärne, et olen suutnud end sundida minema kooli ja trenni ja muudesse enam-vähem olulistesse kohtadesse. Ma lihtsalt ei ole lihtsalt seda teha jõudnud- kogu füüsiline ja vaimne erksus on minust läinud ja ma ei viitsi isegi valetama hakata, et pole blogisse jõudnud, sest mu elu on kiire ja nii palju on tegemist. Ausalt öeldes ma ei mäleta oma viimastest nädalatest pea midagi ja mu iga postitus tuleks tõenäoliselt masendavam kui eelmine. Niiet noh, kui mu blogi pole just laiemaks kasvanud just selle tõttu, et ma olen sadadele inimestele vastukarva, kellele pakub head meelt mu täiesti madalseisus eluolu, siis üldiselt ma ei hakkaks igapäevaseid postitusi koostama sellest, mis mu elus halvasti läheb. Kuigi teise nurga alt- näiteks see nädal oleks ma saanud  vaevata valmis vorpida mituteist postitust ning EBA'le oleks tulnud uus kategooria: "kõige saamatum blogija" ning seal oleks mu esikoht vägagi kindlalt garanteeritud. 

Per example: kui võtta juba nädala algus, siis näiteks esmaspäeval 
a) suutsin ma riietudes katki rebida oma teksad,
b) mu jäse otsustas keset kõnniteed funktsioneerimise lõpetada, olles täiesti tuim ilma et ma oleks suutnud seda liigutada, sest ma sõna otseses mõttes ei tundnud seda, 
c)  lõhkusin ära oma klaaspudeli, 
d) tõmbasin veriseks oma näpud ja 
f) rikkusin täielikult matemaatikaõpiku. 
Seda kõike umbestäpselt kahekümne minuti jooksul, ent kuna kõju jõuan ma kuskil seitsme paiku, siis mu tavalised päevad ongi 11 tundi aktiivsed, ning minuga lihtsalt juhtub alati midagi- nutt tuleb endalgi kurku, kui mõtlen kui palju ma täisealisena eluga hakkama ei saa. Üldiselt ma naeran enda üle, sest kes see ikka päevad läbi nutta viitsiks. 

Kõik see jamps, mis minuga viimasel ajal toimub, ei ole kindlasti põhjuseks, miks ma kirjutan enda nime alt postitusi pealkirjaga "Ma tahaks surra, aga mitte päriselt". Vaid ma lihtsalt olen üks hädine konn ja ma ei näe millelgi olevat põhjust ega eesmärki. Mõned otsivad motivatsiooni- mina vajan eluisu. Mitte antidepressante ega eluliini kõnet, vaid lihtlabast eluisu. Seda, et ma olen isutu, unetu ja tundetu, ma tootma ei hakka- küllap see on kõrvalnähuks, aga ma päriselt tahakski eluisu. Ela siis sellisena- elada ei taha, surra ka ei taha- ainsaks reaalseks sooviks on t a h t a elada. Aga see on tavaline, alati on see möödunud, lihtsalt ma ei viitsi antud momendil rääkida elu ilust ega millestki muust ebaolulisemast. Detox teed ja outfiti-pildid jätan teiste blogijate pärusmaaks- sellest rongist ma astun maha.


Kõike seda kergendab asjaolu, et vähemalt trenniga läheb hästi- seda võin ma öelda ka siis, kui endale peeglist otsa vaataks- trenn on läinud elurutiini sisse ja endale au andes- mitte ükski päev pole ma trenni minemata jätnud ei laiskusest ega väsimusest, pigem hoopis kipun trenni minema ka trennivabadel päevadel. Küll ükspäev ka sellest kirjutatud saan, kui mu ajukeemia otsustab end kokku võtta. Tänu biloloogiaõpetajale (on see sõna kokku või lahku, üldeüldse?) sattusin põhjalikult uurima just teismelise ajuehitust ja tööd, ja praeguse masendushoo lükkan esiti aju süüks, kui ka D-vitamiini puudusele, kuigi kõikvõimalikke vitamiine tablettide näol manustan. Kõik on okei ja korras, vist. Asjad tahavad aega. Aga siiski ikkagi ma tahaks päris tõsiselt Reketi sõnu kuulda võtta ja  soojale maale kookuspähklit minna koorima, täpsemalt tsiteerides: "Kas tead, mis tunne on soojas vees keset talve kookospähklit koorida.
Ma teen, mis tahan, homie soovitan proovida."


Aga miskipärast ma kardan, et keskharidus vajab lõpetamist ja palmi alla jõuan alles juunis, seega mu ainus ´teen mis tahan´ on neljaeurised Reketi live'i kuulamised ja laupäevade poolekümnesed ´Õnne 13´vaatamised. Aga üldiselt mulle selline tuim elutempo sobib- vanaema kudus mitu paare villaseid sokke- kui vaid mõtteviisi saaks korda, et ma pidevalt ei tunneks ega halaks, nagu vajaksin kuskilt alla hüppamist, siis oleks elu kohe täitsa armas. Motivatsioon on hetkel murekoht- näiteks homme on mul määratud integraali töö, millest sõltuks asjaolu, kas saaksin oma perioodi nelja või mitte, ent üldiselt ma tahaks lihtsalt mõneks kuuks talveunne keerata- eks näis kuidas ma endaga hakkama saan. Üldiselt tõmbun niikuinii enamustest inimestest eemale, sest on vähe neid, kes mu tõusud ja langud üle elanud ja kõrvale jäänud, uued inimesed kipuvad lihtsalt mainima, et olen kuri ja ülbe ja peaksin normiks tõmbama. :D 
(Tegelikult ma ausalt tõmbaks, kui ma oskaks.)





(Nüüd kui mul mitu paari villaseid sokke olemas, ei oska ma jõuludeks ka enam miskit tahta. Oh seda rasket elukest)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar