FatAliisu- kaks esimest trennikuud

Kui ma viimati jõusaali läksin ja klienditeenindaja koos värava-ja uksekiibiga pabertšeki andis, mõistsin, et juba nädala pärast saab mu kahe kuu perioodikaart läbi. Mis tähendab, et üks kõige mittemotiveeritum ja laisem inimene on suutnud päriselt iga nädal vähemalt neli korda seljatada laiskust unega ja minna jõusaali pea kaks kuud järjest. Ma olen ise nii üllatunud ja uhke, ent kui ise näen ma tulemusi võrdlemisi vähe, eelkõige tuntavate lihaste ja suurenenud raskuste näol, siis ma olen iga kord nii õnnelik ja üllatunud, kui mõni tuttav, keda kaua pole kohanud, toob välja, et näen ilusam välja ja kaugele märgata, et olen alla võtnud. 




Häbitundeta ütlen, et isiklikult leian samuti, et näost olen ma nüüd kordi ilusam- loomulikud põsesarnad on välja tulnud ja lõualotid läinud. Enamused plusspunktid lähevad küll cardiole ja korrastatud toitumisele, ent kuna viimaste suhtes on mul enidselt liialt tugev okserefleks, siis asjad ei edene nii edukalt, kui võiksid. Ent erinevalt kaalust, on mul tõusnud enesehinnang ja enesearmastus ja kui ma praegu kirjutaks, et ma arvan, et ma olen üle küla kõige imelisem inimene, siis ma vististi ei liialdaks. Nimelt, kuigi ma tundsin juba pool aastat tagasi, et mu viimanegi figuur on kadunud ja ma olen endalegi igast erinevast otsast vastik, siis trenni minemisega ma ei kiirustanud- ootasin päris kaua seda reaalset tahet ja motivatsiooni end kokku võtta, et asi ei vajuks esimese kahe nädalaga ära. 



 Kindlasti oli alguses mu eneseusk ja motivatsioon vahest ehk liialtigi kõrge, panin end kirja ka erinevatesse rühmatreeningutesse ja puhkepäevadega ei osanud samuti targalt majandada. Kusjuures, tugevalt inspireeris mind Tuuli alustama bulletjournaliga, niiet vähemalt esimesed nädalad on mul kirjas. 
Koos näiteks unetundide, veetarbimise ning päevaste sammude ja läbitud treppidega. 


Esimene trenninädal oli kindlasti üks aktiivsemaid ja trennimahukamaid. Kõndimine ja veetarbimine küll suve kohta võrdlemisi väike, ent iga nädalaga vastavad andmed paranesid.
Kui ma näiteks esimest (ja viimast) korda Fatburn'i trenni läksin, oli mul eesootavast umbestäpselt 0 ettekujutust. (Esialgu nillisin ma tugevalt  bodycombat'i trenne, ent kuna nende kohta oli spordiklubi lehel kirjas, et need on eelkõige edasijõudnutele, siis Fatburn pidavat just algajatele sobilik olema.)
Uksest trennisaalini oli umbes 80 meetrit ja ma jõudsin ära eksida umbestäpselt 3 korda, aga kui ma lõpuks trenni jõudsin, oli mul küll sisimas väike pettumus- vaadates trennikaaslaste vanust, jäid kõik umbmäärase pensioniea sekka- küllap siis väga kerge ja leebe trenn. Kui treener muusika peale pani, andis ka see eelaimduse, nagu oleks millegi mõnusa ja lõõgastavaga tegu. Ausalt öeldes oligi asi ütlemata mõnus ja kerge- enamasti püsisin teistega samas tempos ja sammukordinatsioonid ei tekitanud raskust. Esimesed 15 minutit olid paljulubavad, kuigi mõõdukalt väsitavad, ent siis hüüti mikrisse, et soojendus läbi, aeg põhisammudeks. Ja sellel hetkel ma teadsin, et asi läheb nutuseks. Taas eksisin- asi oli rohkem kui nutune. Ma olen terve elu olnud väga halb asjades, mis nõuavad kordinatsiooni ning kogu see trenn viimasest koosneski. Ning muidugi kiirusest. Ja kui ma lõpuks ühe nn. põhisammu selgeks sain (need koosnesid vähemalt viiest erinevast sammust), liiguti uue juurde. Asjaolu, et kui mina lõpuks ühe õige sammu tehtud sain, olid teised juba 3 sammu minust ees, ütleb nii mõndagi.. Kogu trenn oli surmavalt piinav ja juba mitmendat nädalat luban ma endale, et ma lähen sinna uuesti, sest tahan olla piisavalt edasijõudnud tasemega bodycombati jaoks. Aga noh, küllap on mul veel elu armas. 

Järgmiseks valisin ma ringtreeningu, mida juhuslikult andis sama treener, kes oli esmaspäevases trennis. Üldiselt tundsin ma seal end mugavamalt- eelnevad jõusaalikogemused olemas ja treener oli alati olemas, kui mu tehnika väga niru oli. Õnneks olin mitmeid kordi käinud ka sõbranna käekõrval jõusaalis, et väga saamatuna ma ka ei tundnud. Oli kindlasti uusi harjutusi ning kui üks ring koosnes 21st erinevast harjutusest, siis juba esimene trenn tundsin umbes 16nda harjutuse juures, et tahaks siiralt alla anda, sest ma olen nii väsinud ja endast 100% ära andnud. Viimase 5 harjutusega oli küll vaid trenni lõpp ainsaks motivatsiooniks silme ees ja kui ma seal lõpus lõpuks maas lõõmendasin ja kuulsin, et nüüd läheme teisele ringile, siis mu väike armas maailm kukkus küll sellel hetkel kokku. Treener julgustas mind vähe vabamalt võtma, sest esimesel korral on energiat kaunis raske jagada, aga trenni ma ära tegin. Samuti tegin ära järgmised trennid ja kuskil neljandal korral olin ma suuteline trennisaalist lahkuma nii, et ma ei kartnud pilti kotti visata. 

Eelkõige kooliajast tingituna ei ole ma rühmatreeningutesse rohkem jõudnud- eelistan peale kooli kohe jõusaalis enda toimetused ära teha ja koju minna ning nädalavahetusteks on mul alati miskit keeruline planeerida. Pikim päev kestab mul veerand kuueni ja lühim lõppeb poole kolme paiku- olen väsinud nii koolist kui trennist endast, ent ühtegi trenni pole ma siiski lubanud endal vahele jätta. Kuigi noh, mu ebaühtlaselt täidetud trennipäevik mu juttu ei kinnita. Võrdluseks kaks nädalat, mille trenniintensiivsus on sama olnud, lihtsalt täitmine öö ja päev.



Kui alguses oli mul iga kord jõusaali sisse astudes tuntaval levelil paanika, siis nüüd on mul rohkem selge, mida ma teen. Ning ei- mitte pilte! Mul on üldiselt plaan paigas, mis nädalapäeval mis lihasgrupp vatti saab ja ma olen enamasti elevil, kui suudan trennides tulemusi parandada. Ma olen endale sisendanud, et teen seda hea enesetunde, mitte kaalulangetuse pärast, seega jaksu ja tahet end trenni vedada on kordi suurem.
Küll aga sõltuvad mu tulemused motivatsioonist ja tihti olen ma juba koolipäevast nii läbi ja väsinud, et ma lihtsalt ei jaksa end sundima pingutama. Aga üldiselt ma pingutan ja üritan endast viimase välja pigistada, kuigi enamasti tõstab see õhtuks mu tujutuse ja kõikvõimalikud väsimused taevasse. Küllap see muutub, peaasi et ma laiskusest ja väsimusest alla ei anna.
Kui muidu aastaid tagasi oli mu must-have BCAA-pulber, siis enam ma aminohappeid ei tarbi. Maksimaalselt kord nädalas, aga kuna ma pole vähemalt septembrist saati kordki(!!!) mingisugust trennijärgset lihasvalu tundnud, ei näe ma asjal mõtet. Mõned korrad olen ma ostnud küll preworkoutshotte, mis toob koos sügelusega kaasa selliseid tulemusi, millest isegi šokeeritud olen, siis enamasti väga keemiat ma trennis ei tarbi. Proteiinibatoone olen küll katsetanud, aga küllap pole veel endale sobivat leidnud. Väga keemia poole vaadata niikuinii ei julge, sest kui kord sain proovida sõbranna preworkouti pulbrit, millest omale !maailma vastikuma maitsega! joogi kokku segasin, siis see lõppes küll sellega, et jõudsin ära teha paar setti harjutusi, kui sain aru, et selline teema mu organismile ei sobi ja ma sõna otseses mõttes kettisin õhtuni välja. 

Üldiselt niimoodi mu trennid on läinud ja tulemused kehal ja enesehinnangul nähtavad. Doing it for the summerbody- Hispaania reis ja lõpetamine ees, ning enesekindlus on see, mis iluna välja kiirgab. Lubama ma miskit ei hakka, et a) hakkab trennipäevikut korralikumalt täitma ja b) siia rohkem ja ülevaatlikumalt trennist postitama, ent vähemalt ma olen üldjoones õnnelik sellega, mida ma teen. See on kõikse olulisem. (Peale toitumise, muidugi) Kui kord bodycombatisse jõuaks, oleks eriti hea. 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar