Autolubade saaga: 2. osa

Ma ei ole väga seda tüüpi, kes asjades läbi kukub. Kindlasti ei väida ümber, et kõik mul õnnestuks, ent enamasti on vaev alati ära tasunud. Mäletan oma viimast inglise keele kahte, mis mind mitmeks päevaks kassima lõi ja mille tõttu tundsin end kui viimane saamatus. Kusjuures too tund veel arutlesime eluvaadetest, kus õpetaja elurõõmsalt tõi esile Rihanna kehalt ta tatoveeringu:"Never a failure. Always a lesson." A la, et ilma suurte vigadeta pole võimalik ka suurelt õppida. 
   Ning siin ma olen. Ma kukkusin teist korda sõidueksamilt läbi. Ning kui nüüd tahaks mulle keegi elurõõmsalt kõrva vadistada, et "never a failure", siis ma kukuks pillima. Uuesti. 


Kohati ma selle "always a lesson" kohaga nõustun- kui veel eelmine kuu ma tõsimeeli kartsin sõitmist, siis vahepeale on jäänud päris palju praktikat- minus on sõidukindlus. Suurem kogemus on teinud mind enesekindlamaks, ent üle rooli on mul endiselt raske näha. Seekord sisimas ma isegi teadsin, et ega ma naljalt läbi ei saa ja olin endale sisendanud sellise rahuliku oleku- ei närveerinud ei enne eksamit ega autosse istudes. Okei- autosse istudes oli pabin küll sees, sest ma olin eksamile hiljaks jäänud. Ma ise tõsimeeli arvasin, et mu eksam on kell 10.00, ent puhtjuhuslikult otsustasin minna varem kohale- tegelikkuses oli mu eksam alanud kell 09.00 ja sõiduõpetaja oli pidanud mind 8 minutit ootama. Armastus mu sisetunde pihta. Sama eksamineerija oli mul olnud ka eelmine kord- ära ta mind ei tundnud ja mulle vähemalt tundus, et saime paremini läbi. No olgu. 

Sõit oli päris hea, arvestades et väljas tormas nii, et kojamehed tõmblesid end oimetuks, kuid nähtavus jäi siiski olematuks. Pättust ei teinud, auto ei unnanud, märke nägin ja keegi alla ei jäänud- ütleks, et päris hea. Kiita sain palju, ka parkimiste eest. Ainus miinuskoht oli ühesuunalised tänavad- sõitsin siis just kõige kohutavama ilmastikuolu ajal. Üldiselt terve sõidu püsisin rahulikuna sest vigu ma ei tuvastanud, kuigi mu silmad olid küll kui tõllarattad, kui linnasiseseid ümberkorraldusi nägin. Jube. 

Ja noh. Ma kukkusin läbi. Pidavat ristmikutel esinema mõnikord "veoautopöördeid"- liialt laialt lähen. Et noh- paiknemine. Olgugi, et vastassuunavööndisse ma ennast ei tarinud. Eks ma ole siis sellline. Olgu, kui ma mõtleks end kaasistujana, siis sellised pöörded-kurvid turvatunnet ei just ei tekitaks, aga kas see pole siis vilumuse küsimus??
Okei- õppetund õpitud, lähen nüüd nutan veidike. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar