APPI AIDAKE ehk jälle koolist

Ma olen abiturient ja mu kõige populaarsemaks sildiks saab juba väga varsti siin blogis kas "kool" või "haridus". Aga ma olen abiturient ja see on okei. Veidi kurb on küll, sest mul on sõna otseses mõttes liiga pikk list teemadest, millest tahaks kirjutada, niiet noh- APPI AIDAKE ja/või tapke mind labidaga (see viimane on näiteks mu enimkasutatud lause igas päevas, võtab vist kokku minu kui gümnasisti elu).
Gümnaasium kui selline ongi miskit sellist, kus õpilased väljuvad klassiruumist ja ümisevad omaette enesetapust. Sõna otseses ja selgemas mõttes ning see on nii tavaline, et seni ma sellele isegi tähelepanu ei pööranud. Täna lihtsalt märkasin, kuis' beebikümnendikud üht viisijuppi ja sõnu kuuldes tõsiselt ära ehmusid ja see oli nii armas ja siiras, et enne matemaatikaklassi minemist suutsin isegi hetkeks ära unustada asjaolu, et klassi sisenemise asemel eelistasin ma aknast väljumist. Lihtsalt noh- klass koos aknaga asub neljandal korrandal..

Aga ei, ma pole päriselt suitsiidne. Vist. Pigem midagi koolisuitsiidne- viimane pole küll sõna, aga vähemalt minu jaoks eksisteerib see eraldi mõistena. Enesetapp pole kindlasti naljateema, aga kui kokku panna kool ft. praegused ilmad ft. stress ft. ülejäänu, siis selline see elukene kipub olema. Täpsemalt väljendades- minu elukene. Ma arvan et igas seltskonnas kipub olema keegi, kes on liialt entusiastlik rääkides lubatud maailmalõpust- ega see ei tähenda, et selline kogu seltskond on. Aga üldiselt ütleks, et ma olen päris tublilt isegi vastu pidanud- varsti juba kuu aega koolis käinud ja seni pole veel kordagi nutnud. Ja mingi hetk on näiteks see, et ma kordagi päevas ei nuta, ütlemata kõva sõna. 

Üldiselt on stress suur ja pinge suur ja tulevased krokodillipisarad veel suuremad, aga see kõik on suure lõpu ja tulevase nimel. Täna ütlesin oma lõpliku jah-sõna CAE testile, mis kindlasti hakkab iga päev suurt osa päevast endale nõudma, aga mul on seda testi ja C1 taset vaja- pole hullu- kõik mis ei tapa, teeb tugevaks, või... Lihtsalt juba praegu on mu päevad ülitihedad ja ma ei tea, kas võtan testi õppimisele aega une ja/või trenni arvelt. Eks see näis- sisimas, väga-väga-väga sisimas olen ma selle üle ka elevil. Lihtsalt see elevus on suurte muremõtete all.
      Lisaks noh- loodan et KOLMANDAL korral suudan oma sõidueksami ära teha- elan umbestäpselt liiga veidra bussiliiklusega kohas ja kodu-kooli-trenni-kodu vahel reisimine võtab lihtsalt lollilt palju aega, eriti arvestades kui väikesed on vahemaad. Ent probleemid ongi nende ületamiseks ja nende üle nutmiseks, niiet hullu pole miskit. Õnneks mu ümber on inimesed, kes ei ole ei võlts-positiivsed ega muud moodi tüütud- tugi, toetus ja ühine rännutee teevad raskused kergemaks. Ma lihtsalt vajan inimesi, kellega kassimislaule jagada ja koos nutta ja halada ja kõrgustesse reachida. Ma vajan pigem inimesi, kellega koos verd, higi ja pisaraid valada- naerda saab ju iga teise matsiga.

Ehk long story short-  olenemata sellest pikast vingumisest, ma olen maruõnnelik, et mul on võimalus saada heal tasemel haridust, maruuhke, et ma sellega hakkama saan. Niiet jah- olen elus! Ning jah- kui elu läbi liiga musta huumori võtta, saab iga päeva kergemini seljatatud küll. Kalendriliselt mõeldes pole tegelikult üldse palju jäänud pingutada. Teen siinkohal endale pai, et mõistan asju ette õppida ja varun endale juba salfrätikuid- pole kerge olla keskpärane, ent siiski idealist. Aga selline ma olen. Iksdee ja juhhei.
(Õnneks ma pole niii halb õpilane, kui ma olen seda lõpusõnade kirjutamisel)  

Muide- seda postitust liialt üldistavalt nüüd ka ei tasu võtta...


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar