Vihakõne spordiblogidele

Tulenev tekst on tõenäoliselt eidelik hala, aga kuna ma seda viimast olen, siis see on okei. Minu jaoks. Samuti on mu kiunuv viha (nüüdseks kibestumus)  spordiblogide pihta, mitte spordiblogijate- iz all good. Samuti on see kõik lihtsalt läbi minu silmade ja lihaste, midagi isiklikku siit üles otsima ei peaks, ega väga igaüks ei saakski, sest spordiblogijaid on tegelikult niiiiii palju, kellest käputäiel hoian ise pulssi peal. Millegipärast jälgin ise enamasti jooksublogisid ja kaalulangetajaid, sest full-sponsored blogid magusainetest pungil toidulisanditest pole minu tassike teed (või proteiin sheikeris). Üldiselt on kõik kaunis tore- räägivad oma edusammudest ja eesmärkidest ja sportimisest, tõeliselt tore kaasaelamus. 
Kaasaelamine on niikaua tore, kuniks ise miskit tegema satud ja mõistad et reaalsus pole ikka päris see, milline sa lootsid, et see on. 
       Ma tõesti tunnen puudust mõnest ehedast spordiblogist, kus kirjeldatakse asju veidi ehedamalt- vähemalt algaja-leveli-ehedalt. Ma tõeliselt nutan taga samasuguseid saamatuid nagu ma ise, kes pea millegagi hakkama ei saa, sest jube raske on samastuda kellegi 'tagasilöögist', kui see seisneb selles, et jooksis eesmärgina seatud kahekümnest kilomeetrist kolm kilomeetrit vähem, kui mu enese tagasilöök on reaalsuses see, et ma paljusid asju tühiraskusegagi teha ei suuda ja ma võhmalt 60aastasele alla jään. (Ilma naljata!)



"Algus on kõigile raske" on see väide, mida ma eeldan, et ma vastukajana kuuleksin. Muidugi on, aga miks keegi sellest ei kirjuta? Ehedalt? Justkui ongi tunne et kõik on selle alguse osa ülelasknud ja kirjutavad juba sellest osast, mis kergemini ja kindlamini läheb, sest kindlustunne on sees ja teadmised olemas. Ma igatsen postitusi, kus kirjutatakse, kuidas ei julgetud ärevusehoo pärast üksinda jõusaali minna, sest hirm tõmbas pea tühjaks, jättes keset jõusaali seisma, mis veel suurema paanikahoo tekitas, sest selline ma reaalselt olin  olen. (Võib olla on asi lihtsalt minus ja ma lihtsalt olen ääretult noob tots) 
Või näiteks kirjeldused, mis käivad selle kohta, mis tunne on peale trenni. See klassikaline "meeletult hea on olla" on muidugi sees, ent miskipärast ma ei leia kirjeldusi, mis ütleksid otse, et peale trenni sa tahaksid oma hea enesetundega aurusauna minna ja seal laiali laguneda, sest sa oled füüsiliselt päris surnud ja kaalutled oma peas, kui väga on ikkagi täna koju vaja jõuda. Samuti- "kuula oma keha" on päris segadusttekitav, sest ma ei tea, mida teiste kehad räägivad, aga näiteks minul ütles eile keha kohe päris kindlasti, et ma selle ringtreeningu kus see ja teine jätaksin, ja Chopsist munanuudlid krevettidega võtaksin. Ma ei tee nalja. 

Ma olen veidi segaduses, sest ma ei pea end väga saamatuks ja nõrgaks- mahtudes siiski S suuruses riietesse ja suutes ikkagi minutijagu  plankida, kuidas ma ometi suudan teiste alustajate kõrval nii äbarikult tunda? Ma ei ütle nüüd, et kuule sorri, tean et pühendad spordile ja tervisele enamuse vabast ajast, aga pliis tee nüüd nägu nagu sa minule sarnaselt eluga hakkama ei saa. Ei. Ma ütlen seda, et spordiblogi on enamasti (vähemalt minu puhul) usaldusväärne allikas ning kui sa oled see vend, kes tasuta toodete/raha pärast soovitad/promod mingit ainet/toodet, mis maitseb nagu mögin ja mõjub samuti nagu tavaline mögin, siis see ei ole minu arvates okei. (See blogimine tasuta asjade nimel on üldse veel üks teema, mis minu ja nii mõndade kulmukaart tõstatab). Kui aga teiste meelest on see okei- jumal sellega. Ausat arvustust ennekõike.. 
     Sport ei peagi olema trall ja lõbu, aga kui juba asjast kirjutad, tee seda reaalselt ja ausalt. Näiteks ma olen see vend, kelle keha on venitusarme täis, sest mu metabolism ei ole kiire ja mu toitumine peab olema üsna karmilt paigas, sest ma võtan väga kiiresti juurde. Küll aga on inimesi, kes võivad süüa kuidas hing ihaldab ja jääda heasse vormi, ilma kaalutõusuta. See on okei, õnnelikud inimesed. Ent kui need samad inimesed hakkavad promoma mingeid 'imenippe', mille tõttu see 'nii on'- a la Detox teed, smuutid või smuutipurud ja mingid proteiinibatoonid, siis on küll vaid mitmeid minupoolseid küsimärke. Teine küsimärk on olematud 'treeningkavad'- ma väga ei tea ühtki inimest, kes on suutnud end 20 kõhulihasega nädalas  vormi viia. 
     Kõige rohkem ausust ma olen kohanud fitness-kulturistide-jms blogides- toitumine, trenn, toidulisandid- kaunis ausalt ja konkreetselt kirjutatud, sest lugejaskond on vastav. Ent kui su lugejaskond on peamiselt varateismelised, kes saadud infot veel väga hästi läbi töödelda ei suuda, siis asjadel võib olla oma tagajärg, kui asjadest ei räägita ausalt. Lisaks pildid. Ma ei ole see inimene, kes tunneb et tal on õigus öelda või dikteerida, kuidas keegi oma asja ajab, ent kindlasti on reaalsusest kaugemal flex'itud pildid. Mitte, et internet peaks nüüd täituma kõikide õhtusöögijärgsete kõhtudega, aga tihtipeale ei ole päriselt asjad nii, nagu kirjutatakse, et on. Kui sul on head geenid, siis sul on, palju õnne sulle ja ma olen su üle õnnelik ja kade. 

Näiteks treenimise kohta öeldakse ikka, et see on odav ja seda saab teha igal pool. Põhimõtteliselt saakski, aga seljuhul pead olema väga kindel oma tehnikas ja omama üldsegi päris häid teadmisi selle kohta, mida teed. Okei- joostud saab, aga kui su eesmärk on lihasmassi suurendada või kaalu langetada, oleks mõistlikum vähe kõrvalisemat abi saada. Mina ostsin spordiklubi perioodikaardi, mis sisaldab nii jõusaali kui rühmatreeningute vabakasutust ja kuna ma oma materiaalsete asjade eest kannan ise hoolt, siis sisimas pangakoodi vajutades ma sisimas nutsin. Tihtipeale ei ole ka see tervislikum toitumine kõige odavam variant, ent sellest sõltub palju. Jätkusuutlik eluviis/stiil ei ole tegelikult odav lõbu, vähemalt seni, kuni ise oma asjad pead välja teenima(Noh okei, räägin eelkõige enda vaatepunktist, aga minu nn. täiskohaga töö on siiski lõpuklass, mis sissetulekutele teatud piirangud seab). Samas, mina isiklikult ei suudaks saavutada kodus/looduses/välijõusaalis selliseid tulemusi, mida ma saavutan jõusaalis järelvalve ja rühmatreeningutes vastava inimese pilgu all. 
   Ning trenniriided!!! Nende hind on küll õigustatud ja nende ost motivatsioonilaks, aga kui ma isiklikult enda majandamist vaatan, siis kõikvõimalike väljaminekute kõrval saab mul näiteks esimese komplekti raha kuskilumbes talvepaiku kokku. (Smooth vihje spordipoodidele- ma tegelikult oskan palju positiivsemat juttu ka kirjutada kui praegune ving ja sõnavaraliselt suudan ise teksti valmis kirjutada, mitte tooteinfolt ümber kopeerida)
Sport ei ole odav ja päris teksastes läbi ei aja. Olgem ausad. Ja see ei lähe mitte teps kokku jutuga, et sport on odav ja igal pool võimalik. 


Tõenäoliselt kellegi kirjutamisviis/blogipostitused mu vihakõnest avalikust halamisest ja mõttelõngast ei muutu ja otseselt see polegi vajalik. Lihtsalt mulle meeldiks isiklikult lisaks tavapäraste suurepäraste jooksjate (ausalt- mu imetlus teie kõigi vastu) ja kaalulangetajate kõrval miskit muud lugeda. Ja kui ma seda lugeda ei saa, siis ma toodan seda ise. Niiet kui (loodetavasti vaid esialgu) mu spordipostitused on vaid sellest, kuidas ma oma kõhuvoltide tõttu kõhulihaseid ei saa nii kergelt teha ja kellegagi kuskil sammu ei pea- siis see ongi sellepärast. Ja ma ei kavatsegi häbeneda oma füüsilist väsimust ja täielikku saamatust. See on päriselt. Koos kõige muu halvaga, mis (taaskord vaid loodetavasti esialgu) selle kõigega kaasneb. Aga mul on omad eesmärgid ja austusest enese ja lugejaskonna vastu- ma kavatsen sellest kõigest raskest ja keerulisest ausalt kirjutada. Ma olen avalik hädapätakas. 

7 kommentaari:

  1. Heh, kuna pean ise kaalulangetus/spordiblogi, siis tundsin end puudutatuna, aga lugesin läbi ja enam ei tunne.
    Heh. Ma halan koguaeg, et ma lihtsalt ei jaksa. Ei viitsi dieeti pidada ja ei raatsi kalleid riideid/ jalatseid osta. Valed blogis sul ssal blogrollis. Ma siinkohal ütleks vastu, et minusugustel natukene hakkamasaamatutel on raske pildile saada ja lugejateni jõuda. Oleme ju no-name ja sponsoriteta endised trullad, keas üritavad aportikult elada. Ei mingeid fäänsisid pilte päilwseloojangul jõusaalis proteiinisheiki rüüpamas.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul ei ole isegi blogrolli ja see on niiiiiiiiiii masendav, et just selline kodukootud ja päris teema suuremaks ei jõua. Halb turundus, aga kes see ikka oma saamatust promoda tahaks? :D liiga palju proteiinipostitusi ja liiga vähe ehedust, aga on niii tore, et selliseid on hulgi veel, kes ei tee seda kōike, k a blogimist vaid sponsored stuffi pärast

      Kustuta
  2. Sekundeerin Mariliisi! Ma halan ikka ka suht korralikult ja püüan just aus olla, nii enda kui lugejatega. Tean, mida tähendavad venitusarmid, tselluliit, lodev nahk. Ja täpselt nagu Mariliis ütles, me olemegi need no-name blogijad ja teeme oma asja lihtsalt vaiksemalt ehk.
    Na ikka soovin sulle vaprat meelt ja lahe, et keegi veel tahab vahepeal avalik hädapätakas olla. ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Juhuuuu, niii lahe on see, et peale seda postitust on minu jaoks pinnale tõusnud see kontent, millest huvitatud olen ja see teeb mind ikka maruõnnelikuks :))

      Kustuta
  3. No mina viskan ka näpu püsti :D Mina vingun ka :D Vot praeguse nädala eest tahakstäie rahaga vinguda- kõik trennid on täiega p'''se läinud. Rahast oigasin alles kaks postitust tagasi :D Venitusarmid on ka olemas ja mõni trenn on nii kuradima raske- näiteks eelmise nädala jooksuvõistlus, kus rajakõrvale kõhukrampides oksendama pidin hakkama :D Polnud midagi klamuurne :D

    Aga eks see ole jah, et algus on raske. Esimesed korrad tapavad täiesti ära ja rohkem ka veel ja siis muutub juba natuke kergemaks ja kergemaks.... et ela see alguse surm üle ja siis on juba parem.

    Mina räägin asjadest ausalt aga üritan vinguda vähe või siis läbi huumoriprisma :) Kui ise enda üle ei naera siis kes veel?:)

    Igatahes jõudu ja edu :)

    VastaKustuta