Kodulinna mõtted

Ma ei käi väga kodulinnas- ma nagu ei teagi, miks. Aga ma ei käi. Nüüd tulin. Mitmes päev tiksub siin. 
Ikka küsivad vanemate tuttavad, et kas veel Türilt suhtlen kellegagi. Aga ei suhtle. Ja kui suhtlen, siis nad ei ole enam Türil. See ütleb nii mõndagi.
Üks tuttav, kes ise Türil arusaamatult palju, ütleb ikka, et olen seal Pärnumaal ära tõusnud. Ega ma seni aru ei saanud, aga kui peale nelja aastat ruumitäie inimestega koos olin, siis sain ikka aru küll, et ma olengi ära tõusnud. Ja ma olen selle üle nii õnnelik. Ütlemata õnnelik. Ma otseselt ei pea end kellekski paremaks, aga ma saan ise aru, et ma olen parem. Nägin kõrvalt seda elu (või kohati selle puudumist) ja sisse tuli rahutunne. Ma olen niii õnnelik. Sest küsimusele, et kas tunnen end koduselt selles maailmas milles elan- siis ei. Ma ei tundnud. Ma olin võõrkeha. Ma ei mahtunud enam nendesse piiridesse. Samastuda suutsin- iroonitsedagi enese 'mineviku' üle, aga ma ei tundnud end koduselt. Loodetavasti ei hakka kunagi tundma ka. 


____________________________________________


Tulin arvamusfestivalile. Läksime kuulama eelkõige haridustemaatikat. Kesklinna paigus oli meeletult mõnusad tänavatoidu ostuvõimalused. Nii mõnus tunnetus, selline väike Haapsalu hõng. Võõras, aga hea. Ma ei näe kohe üldse 18 välja, meigigagi mitte. Pisut pettunud.

Sõber ütles, et ma võtaks paarsada eurot kaasa, kui Türile satun. Teeb minust inimese. Paber mõtteid ei kannata, internetki mitte. Vanaema viis mind papa hauale. Tunnetasin end rohkem inimesena. 
Kirikukell kostab tuppa ja torni on näha rõdult. Miskipärast mõtlen usunditele. Sellele kirikuaia teemale- kes sinna surnuna sobib, kes mitte. Papa hauaplatsil on vasakut kätt paarishaud- metsik ja hooldamata. Kurb oli. Korjasin karbitäie sõstraid ja lugesin Fred Jussi mõtteid. 

Kutsuti pitsasse. Semu kutsus, aga esmased asjad kõigepealt- vanaema söök nimme. Mitu pidu on siin läbi käidud. Tunnen end kui low amusement leveliga sim, või mõni keskpärane inimene, aga üks esimesi oli lamp. Samas midagi see muutis minus. Andis/võttis/muutis. Vahet pole. Aga ma päriselt tunnengi end kohati teistmoodi. Mulle ei meeldi siin, üldiselt, aga ma tunnen, et siin on vaja olla. Ma arvan et kui ma kord koju lähen, siis parema inimesena.

Mul on vaja parem inimene olla. Ma olen praegu hea inimene, ma tean seda. Ma olen kuri ja aus ja õel, aga ma olen hea. See on see miski, mille puhul ma ei vaja kinnitust. mul on 2 nädalat koolini ja mind veidi muserdab see hirm. Hirm selle ees, et ma tahan olla parem. Ma ei pea olema parem, aga ma tahan seda olla. Samas ma olen hea, aga teatud võimed seavad mulle piirid ja ma kardan et ma ei tunne end üks hetk piisavalt heana. Et ma ei tunne piisavana. On inimesi kes minusse usuvad. Ma tahaks ise ka uskuda. Õigel ajal õiges kohas.Ma pean olema rohkem üksinda ja üksildaselt. Vanaemal sai soust valmis. Elu on hea. Ilus. 



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar