Soovimatu koolijutt (jälle)


Kõikides halbadest asjadest, mis ühel juhuslikul päeval juhtuda võiks- täna juhtus neist halvim. Mul hakkas kool. Olgugi, et lõpuklass, ehk isegi vähem kui 9 kuud kooli, ent ikkagi kool ja üsna üksildane kooliaastake. Läbi gümnaasiumi vältel on mu sõbrad koole vahetanud ning kõige kurvem neist on kindlasti mu senise pinginaabri lahkumine. 2 aastat skeemitamist ja koos kannatamist- nüüd teen seda üksinda. Kuigi mul on väga head suhted teiste klassikaaslastega, siis juba põhikooli lõpus oli ta toetav ja lohutav teadmine- ma ei piinle üksinda. Ning nii ma täna aktusel seisin- villid kandadel ja pisarad silmis. Ja kui ma selle nukra aktusepäeva üle elasin, elan ehk kooliaastagi. Ent vaid üleelamine oleks nukker eesmärk- neid on mul rohkemgi, eks kevadel/suvel saa analüüsida, kuidas ma hetkel (motiveerituna) võetud eesmärgid saan ära täidetud.

Vihakõne spordiblogidele

Tulenev tekst on tõenäoliselt eidelik hala, aga kuna ma seda viimast olen, siis see on okei. Minu jaoks. Samuti on mu kiunuv viha (nüüdseks kibestumus)  spordiblogide pihta, mitte spordiblogijate- iz all good. Samuti on see kõik lihtsalt läbi minu silmade ja lihaste, midagi isiklikku siit üles otsima ei peaks, ega väga igaüks ei saakski, sest spordiblogijaid on tegelikult niiiiii palju, kellest käputäiel hoian ise pulssi peal. Millegipärast jälgin ise enamasti jooksublogisid ja kaalulangetajaid, sest full-sponsored blogid magusainetest pungil toidulisanditest pole minu tassike teed (või proteiin sheikeris). Üldiselt on kõik kaunis tore- räägivad oma edusammudest ja eesmärkidest ja sportimisest, tõeliselt tore kaasaelamus. 
Kaasaelamine on niikaua tore, kuniks ise miskit tegema satud ja mõistad et reaalsus pole ikka päris see, milline sa lootsid, et see on. 
       Ma tõesti tunnen puudust mõnest ehedast spordiblogist, kus kirjeldatakse asju veidi ehedamalt- vähemalt algaja-leveli-ehedalt. Ma tõeliselt nutan taga samasuguseid saamatuid nagu ma ise, kes pea millegagi hakkama ei saa, sest jube raske on samastuda kellegi 'tagasilöögist', kui see seisneb selles, et jooksis eesmärgina seatud kahekümnest kilomeetrist kolm kilomeetrit vähem, kui mu enese tagasilöök on reaalsuses see, et ma paljusid asju tühiraskusegagi teha ei suuda ja ma võhmalt 60aastasele alla jään. (Ilma naljata!)

Kas ma olen nüüd FitAliisu?


Viimase nädala jooksul olen täheldanud enda elukvaliteedis teatavaid muutuseid. Alates sellest, et ma olen hakanud oma toitumisest rohkem hoolima, lõpetades sellega, et ma reaalselt igapäevaselt end trennisaalist leian. Kõige suurem muutus on siiski enesetunne- kõik see tervislik eluviis/ selle poole liikumine tõesti tekitabki hea enesetunde. Ning juba väheste päevadega on minust saanud see 'kergelt' tüütu semu, kes suudab iga jutu viia üle trennile, toitumisele või paranenud enesetundele. Samas noh, vististi parem variant kui lõputu ving oma lisakilode ja halva enesetunde pärast.

Kas taas aeg 'sport' sildiks?


Ma vaatasin tänavu häbiväärselt vähe MM'i. Ja veel häbiväärsemalt olen ma end ise liigutanud. Kusjuures, kui ma olin talveks end elanud keerulisse eluolusse ja siiralt siis lubasin endale, et hakkan suvel marudalt trenni tegema, sest figuur oli lõtv ja pehme, siis noh. Siin ma nüüd olen- vähem kui kahe nädala pärast algab kool, ehk võtab selle trennitee ka ette- parem hilja kui mitte kunagi.  Ma ei ole enam küll lõtv ja pehme, vaid pigem voltis ja rasvane, ent mis seal ikka- ikke juhtub. 

Kodulinna mõtted

Ma ei käi väga kodulinnas- ma nagu ei teagi, miks. Aga ma ei käi. Nüüd tulin. Mitmes päev tiksub siin. 
Ikka küsivad vanemate tuttavad, et kas veel Türilt suhtlen kellegagi. Aga ei suhtle. Ja kui suhtlen, siis nad ei ole enam Türil. See ütleb nii mõndagi.

Kuidas ise jumestuskreemi teha?



Mingis mõttes olen ma häirivalt pedantne inimene, eriti, kui asi puudutab meiki. Eluline näide oli mul jumestuskreemidega: ma teadsin kindlalt, et jumestuskreemidest tahan ma omada Giorgio Armani Luminous Filk Foundationi ja teisena oli mu must-have jumestuskreem NARS'ilt. Nüüdseks oman mõlemat toodet, ent seni olin ma dilemma ees: kas ma olen sundolukorras poolest aastast pea aastani jumestkreemita või teen mõne tühja investeeringu mõne muu jumestuskreemi tarbeks, et lihtsalt see toode oleks- pidasin ma arukamaks ootamist.


Toodete tellimisega on nagu on, ent ise ma soovisin saada mõlemad tooted osta ise kohapealt Sephorast, ning olgugi, et kolm on kohtu seadus, jäi mul aasta sees ära erinevatel põhjustel üle kolme Sephora külastuse. Ning selle aja sisse mahtus liiga palju olukordi, kus ma vajasin jumestust. Puuduvate toodete tõttu mu meigi põhi kannatas, kuigi Laura Gelleri tolmpuuder on siiani üks lemmiktoodetest, siis taas sattusin härjana kaevu äärde ja lahkusin seegi kord lahendusega.


Huulepulgaga efektiivne silmameik

Kui ma midagi meigi puhul armastan, siis kindlasti huuli, mis on mattvärviga üle võõbatud. Minu kindlapeale minekuks on nude toonid, mis on pigem pruunikama alatooniga ja mis tihtipeale saavad kaetud paksu läikega. Enamasti on seljuhul rõhk kas tugeval meigipõhjal või silmatorkaval silmameigil. Teiseks äärmuseks on mul aga overlined tumedad huuled, mille puhul toonid varieeruvad punasest erksa mustikalillani välja. Värvitud huulte kõrval olen ma vaimustatud silmameikidest, mis on justnimelt tehtud toodetega, mis on mõeldud huultele. Huulevärvidega  silmameik- lihtsalt naeruväärne, kui kergelt saab efektiivseid tulemusi luua!


Autolubade saaga: 1. osa

Ma tõsiselt loodan, et see saaga ei tule ilmatuma pikk, sest see oleks ütlemata kallis lõbu. Aga samas sisimas kardan, et ega see päris lühikeseks ka ei jää- algus on igastahes tehtud. 
Ühesõnaga, umbes mõne kuu pärast saab aasta sellest, kui läksin autokooli ja juba praegu saan öelda, et pool aastat tagasi sai see autokool ka lõpetatud. Kätte pidin võtma ARKi eksamid, mida hakkasin meeletult edasi lükkama ja vabanduste leidmises olin ma meister. Küllap ma lihtsalt kartsin- olin ju statistikaga kursis ja minusugusele idealistihakatisele oleks läbikukkumine päris rängalt mõjunud. (Vahemärkus: lapsevanemad, palun ärge kasvatage oma lastest perfektsioniste). Ma ei taha lihtsalt pettumust valmistada, aga kui kogu elu on mu ettevõtmistega kaasnenud edu, siis kuidas ma ometi niiiiii lihtsa asjaga hakkama ei saa? Sõitmisest siis jutt.

Nimelt ma kardan sõitmist. Paaniliselt kardan. Võinoh, nüüd ajapikku on see hirm kadunud, aga see ei ole mu eelistegevus. Esiteks ma ei oska orienteeruda ja teiseks- minus puudub julgus. Ma olen teatud asjade puhul kaootiline ülemõtleja ja just juhtimise puhul ma näen hunti seal kus seda ei ole. Ning ma ausalt ei tea, kus mina võisin tsillida, kui ruumilist mõtlemist jagati. Mina seda saanud ei ole ja  seetõttu parkimist pelgan ka, kuigi noh okei, siin võib tulla lisaks raskendav asjaolu, et ega ma üleliia hästi üle rooli ei näe. 

Ühesõnaga, enda mõtlemisega olen vaeva näinud ja sõitmisoskust vilunud, et tänaseks oligi pandud mul sõidueksam ARKis. Sisimas juba elasin teadmisega, et ega ma naljalt läbi ei saa, sest kuigi eeskirju tunnen ja mõelda oskan- toores olen. Sain lisatunde uue õpetajaga, kellega ma olen kusjuures niiii rahul ja keda soovitaksin küll kõikidele. Noh, mitte kõikidele, sest on kindlasti ka neid kellele mõni teine paremini sobiks, aga minusugustele- täielik jah. 
Olgu, sõidukindlus mul on uue õpetajaga tekkinud, et sõidueksamile läksin kaunis julgelt. Veidi hirmutas mind lihtsalt see, et kuna ca. nädal aega olen ma oma telefonist eemale hoidnud ja oma rahustuseks ARKi mõned kilomeetrid jalutada tahtsin, põdesin ooteroomis mitte eksami pärast vaid kella pärast- ega mul väga aimu polnud kas olin liiga vara kohal või hoopis liialt hiljaks jäänud. #justalicethings 

Eksam ise oli närviline. Eks see hetk kui eksamineerijat nägin, võttis jala värisema ja parkimiskohast välja sõites oli mu jala tudisemine veidi koomiline. Kaaspiloot oli iseenesest tore- napisõnaline, aga iseenesest õpetav ja viisakas. Eks ikka tondijutte olnud ma  kuulnud tatipilduritest, kelle röökimine teise linna eksaminandini kostab, niiet selles suhtes oli kõik okei- üsna ruttu üle poole hirmust kadus. 
Masin oli võõras, ei olnud nii tundlik ja pehme, vaid ootas healoomulist sõtkumist. Eks pöörded olid tahhomeetril vahepeal hirmuäratavad, aga ju siis järgmine kord lihtsalt tean, et gaasipedaal tahab veidi tugevamat survet- lihtsalt silitusest ei piisa. Samas välja ei suretanud, ja vale käiguga ka ei sõitnud- tunnetamise asi, lõpupoole oli asi päris hea. 
Ränku vigu ma ei teinud, küll aga polnud eksamineerija rahul mu tagurpidi ukerdamistega- eks tal ole põhjust ka- ega selles ma kõige pädevam pole. Samuti kui ma polnud kindel peatees, kippusin suhtuma ristmikku kui samaliigilisse- märke ideaalis võiks varem märgata. Tallinna maantee (noh seal üle silla) ritsmikul ei võtnud kõige lühemat teed, aga noh, edaspidi oleks mõistlikum, tol hetkel oli rsitmik niikuinii tühi. 
Parkimised läksid kaunis heasti. 

Ise otseselt seda oma parimaks sõiduks ei pea, palju oli uut ja ega Pärnus üllatuskohti jagub- ise eeldasin et sõidu alguses kohe Audru poole ja esimesel võimalusel tagasipööre, siis rannapark ja siis kesklinn, hoopis-hoopis erinev oli. 

Uude eksamisse suhtun igastahes optimistlikult, tean mida oodata ja saan nüüd rahus ühe hea peatäie välja nutta. Ma päriselt olen pettunud. Endas.

Mingisse kohta mu rahakene läks, vanemad andsid mõista et eeldavad et teine kord ikka ära teen ning sisimas loodan ise ka. 

Koju sõitsin bussiga. 



Edit: hiljem sõpsid ütlesid, et mu eksamineerija ei lasegi naisi läbi ja kui tema teha oleks, ei olekski maailmas naisautojuhte. vot kus lops.