Vähemalt ma ei...

Tõenäoliselt on see taas üks nendest postitustest, mille lõpetaksin heietustega, kui ilus ja tore on elu. Võib-olla ongi, aga antud hetkel olen ma liialt väsinud et seda tunda ja sellest kirjutada. Inimesed väsitavad. Müra väsitab. Kibestumus väsitab. Ja seda kibestumist (?) on inimestes palju. Väga palju.
Ma ei tea, kas see on alati meie sees olnud? Kibestumus, ma mõtlen. Näiteks: üks armas hambutu beebi ei saa olla ju sama mürgistatud kui keskmine inimene olla suudab. See hambutu beebi tõenäoliselt lihtsalt kisab, ägiseb ja nutab kui miskit kohe üldse ei meeldi. Veidi täiskasvanum inimene seda ei tee, küllap juba sealt jääb see negatiivsus inimesse sisse...





Näiteks- mingist varakust hetkest hakkab pihta mingi tugev võrdlemine sellise eneseupitamise näol. Kaks erinevat asja pannakse võrdlusesse. Asi algab kaunis süütult ja pehmelt, aga vanemaks saades asi läheb aina sapilisemaks. Aina koledamaks.
Ja vististi ongi see põhjus miks ma hetkel kõigist nii väsinud olen.* Sest hetkel ei ole minu jaoks inimesed ilusad ja head. Hetkel on minu jaoks inimesed kurjad ja õelad. Kõike seda mis mõjub väsitavalt.  Aga! Vähemalt ma ei postita oma bootypic'e instagram'i. Jah! Olenemata sellest, et ma olen täidetud negatiivsusega ja seda sõna otseses mõttes, tunnen ma end paremini näite puhul mis läbi ridade teeb mõnda muud sihtgruppi maha. Ma olen see nõrk inimene, kes vajab enda ülesupitamist läbi selle, et teeb selleks kedagi teist maha.**


Inimene/inimesed teevad näeva, kasvatavad enesedistsipliini ja toovad meeletuid ohverdusi- keha milles nad elavad on nende turundus. Või isegi, kui ehk (veel) ei ole, ehk lihtsalt miski, mille üle uhkust tunda, sest miski pole tulnud niisama õhust ja armastusest. Ropp aeg ja pühendumus on iga sellise pildi taga mida kiiruga instagram'is edasi keritakse. Vaatajat see pilt ei puuduta, samuti ei muuda paremaks/halvemaks. Ometi häirib nii tugevalt, nähes selles miskit, mille najal end ise (õhulossi) kombel kergitada. 


Aga see lugulaul ei alga ega lõppe lihtsalt selle pildiga sotsiaalvõrgustikuga. On palju tühjust ja valu mida on võimalik sellisel viisil ajutiselt tasandada. Vähemalt ei ole mu nimel majalaenu, sest olen liiga mugav vanemate juurest väljakolimiseks. Vähemalt ma ei alaväärista end müüjana töötades, sest vanema/elukaaslase vms rahakotist on ju palju väärikam sõltuda. Vähemalt mul ei ole kondine figuur, sest lihtsam on süüa end rasvunuks ja süüdistada oma 'suuri konte' ja mitte mõista geneetilisi iseärasusi.

Vähemalt  ma ei.... sest äkki sa ei suudakski? Ise teha, saavutada, hakkama saada? Ega kõike ei peagi- ükski inimene ei jõua/oskagi kõike. Ega's peagi. Põhjusega oleme karjaloomad. Lihtsalt alatu ja vastik on seda mitte mõista. Küllap on päris vastik ise olla see inimene, kes peab endas elamisega hakkama saama nii, et keegi kõrvaline isik näiliselt maha tõmmata. Sest see mida teine teeb on halb ja häbiväärne. Mina ei tee- järelikult olen parem. Aga kas siis parem enda või teiste jaoks? 
Kohati ma lihtsalt ei mõista või ma ei oska samastuda. Ma ei ole kindlasti üdini hea ning ei väida ammugi, et minus negatiivsed omadused puuduksid. Samuti ma ei väida, et neid negatiivseid omadusi oleks minus vähe- kaunis palju. Aga kui palju siis peab olema ühes inimeses negatiivsust ja muud jampsi, et selline inimene olla? 


Küllap ütleks, et see ei puutu minusse, sest kui ülaltoodud näite põhjal kellegi instagram-i pilt vaatajat ei peaks ju mõjutama, kuidas siis lause peaks... Küllap üks lause ei mõjutagi. Ka kümme lauset mitte. Aga. Ma ei tea, kas ma olen lihtsalt viimasel ajal rohkem inimesi kõrvalt jälgima hakanud, aga on inimesi, kelle organid sappi nii palju toodavad, et seda tuleb laialdaselt suust välja. See on omamoodi väsitav ja kurvastav. Ka sellise postituse kirjutamine. Kohati võiks ju lihtsalt mitte sellest kirjutada ja seda eirata, aga see pole vist kõige.. ausam? Kus näed viga laita.. Inimesed on niigi ebakindlad ja pole vaja üksteist veel ebakindlamaks muuta.


Ma ei taha seda postitust lõpetada klassikalise "elu on hea" apoteoosiga. Ning ma ei hakka kirjutama, kuidas tuleb olla ilus ja hea ning sisimas oleme kõik ilusad ja head- ei tasu nii ebasiiras ka olla, eriti kui terve postituse olen inimesi taga kirunud.
Aga ma ei tea, kui hetkel tundis keegi end puudutatuna või avastab end tulevikus hooplemas, et vähemalt  ei postita teatud kehaosi sotsiaalmeediasse(vms)-  võiks ju mõelda- on siis seda nüüd vaja? Milleks? On siis niiivõrd väärtuslikum ja üllam olla? 

Katsu ise veidi negatiivsem olla ja kasvata enda isiksust paremaks. Parem on olla. Ausalt. Räägin omast kogemusest. 







*Kirjanduslik samastumise katse (?)
**Kas ikka olen?

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar