Vähemalt ma ei...

Tõenäoliselt on see taas üks nendest postitustest, mille lõpetaksin heietustega, kui ilus ja tore on elu. Võib-olla ongi, aga antud hetkel olen ma liialt väsinud et seda tunda ja sellest kirjutada. Inimesed väsitavad. Müra väsitab. Kibestumus väsitab. Ja seda kibestumist (?) on inimestes palju. Väga palju.
Ma ei tea, kas see on alati meie sees olnud? Kibestumus, ma mõtlen. Näiteks: üks armas hambutu beebi ei saa olla ju sama mürgistatud kui keskmine inimene olla suudab. See hambutu beebi tõenäoliselt lihtsalt kisab, ägiseb ja nutab kui miskit kohe üldse ei meeldi. Veidi täiskasvanum inimene seda ei tee, küllap juba sealt jääb see negatiivsus inimesse sisse...


Morphe 35p: väärt mu elevust?

Mõni aeg tagasi, enne blogi avalikustamist, vaatasin ma veidi kriitilisema pilguga vanemad blogipostitused üle. Silm jäi pidama postitusel, kus kirjutasin Laura Geller'i bränditoodetest (millest endiselt olen vaimustatud!), ning olin muuseas maininud Morphe paleti (üli)head pigmenti. Nüüd, aasta hiljem ajas see lause kergelt muigama. Morphel on meeletult palju palette ning nende kõikide kvaliteedid on erinevad. Kuigi oman nii Morphe minipaletti ja originaalsuuruses 35p paletti, siis nüüd üle aasta silmameigiga möllates ja rohkemate palettidega tutvudes, saan ma teha veidi põhjalikuma arvustuse 35p tootest.