Rütm ja rütmitus

Elu. Ilu ja valu oma rütmis ja rütmituses. Mõnikord on elu kaunis veider. Mõnikord ei lähe asjad päris plaanitult. Näiteks siis kui on lubatud võtta vastu väljakutse kirjutada miskit iga päev kalendrikuus, ent tegelikkuses üle kolme postituse ei tulegi (poole aasta jooksul).
Või näiteks siis, kui on otsustatud uuel aastal tublid viis kilo alla võtta, ent mõne aja jooksul avastad end hoopis plaanitavast 10kg massiivsemana.Või näiteks siis, kui on ühel nädalal unetunde rohkem kui ärkveltunde ning järgmisel nädalal jõuad vaid paar korda 7 päeva jooksul magama. See on vist sellest elu rütmitutest hetkedest. Köievedu, kus köie vedamise asemel veab köis vedajat. Tasakaal.



Ma olen alati armastanud tingliku kõneviisi taha peituda, justkui olekski see kõik kokku mu vastused, vabandused ja andeksandmised. Vist ikka ei ole, ma ei tea. Pool aastat on möödas, meeletu aeg, juhtumisi-toimumisi on veelgi rohkem, kui vaid meeletult.

Teate neid inimesi, kes peale teatud ajajärku suudavad rahulikult enesele otsa vaadata? Suudavad omada kontrolli, sest neil on teadmised ja sisemine rahu? Teadmised kõikvõimalike küsimustele, millele keskendumine toob alati kaasa kaose: "kes ma olen?", "mida ma tahan?", "kuhu tahan jõuda?" "miks?" jne. Inimesed, kelle näost ei karju vastu segadus ja kurbus ning kaks nädalat kammimata juuksed ei peida endas sügavat tüdimust. Need inimesed, kes on igast otsast ja äärest positiivsed ja inspireerivad, kogu oma eluolu kõrvalt (ent mitte arvelt!).
Mina tean. Samuti tean, et ma olen viimane selline inimene. Etnoh, keegi, kellel on kõik see tempel all together. Vist üldse ei saagi nimetada, et olen viimane selline inimene. Ma pole üldse selline inimene. Vähemalt täna, nüüd ja praegu mitte.

  



Siit ka mu eemalolek. Tunnetus, et olen liialt ebapädev, et miskit öelda. Pikk periood, kus ma ei tahtnud teha asja tegemise pärast. Võinoh, pikk periood kus ma ei tahtnud üldse midagi teha. Null. Korras null. Aga see oli minu periood, kus ma olin kõigist ja kõigest eemal. Ja minus on taas soov päriselt asjad käsile võtta, et mitte vaid käsilevõtmise põhjusel. Kui ise end kord lammutan, pean end ise ka üles ehitama, ent tugevamalt. Blogi tõttu olen ma üllatavalt palju end rohkem mõistnud ja saanud analüüsida, niiet seegi kord saan häbitundeta tunnistada, et ma olen vaimselt üks kössis konn. Ent pole hullu, kõik läheb veel paremaks.

Antud kirjutamise hetkel ma endiselt ei tea, kas ma läbisin 11. klassi- jäin kahe kursusega suvetööle ning kahest üks kursus on sooritatud ja teise kursuse tulemust ootan siiani.. Vahest on see hea, sest juba pikalt olen ma tõsiselt kaalunud, et ehk see gümnaasiumitrall pole minu tassike teed. Samas olen ma lihtsalt ehk sellest august väsinud mille ma omale ilusti kaevasin. Samuti ootab mind ees ARK, ning vististi ehk saan öelda et mu see pidev ribadeks tõmblemine leiab oma lõpu? Liialt palju oletuslikke lauseid, mistõttu lasen sellel teemal veel settida- küllap elu näitab mis õige on.

Seega. Siin ma olen. Tänaseks on juuksed kammitud, aga kössis konn olen ma endiselt. Kuna blogimises on minu jaoks rohkemat, kui vaid lõputu turundus ja feim(?), siis üsna sellel põhjusel olen ma kõige ausamas võtmes kõikvõimalike kritiseerivate pilkude ees. Mille pärast ikka asju teha, või hoopis tegemata jätta...


                 

Küllap ma enamus aega lihtsalt ei viitsi ja viitsimatusega kaasneb sõnapaar "ei taha". Aga päriselt ma ei tahagi. Pole kunagi tahtnudki. Ma ei leia et see oleks väärt kohest hukkamõistu. Võinoh, ajapikku olen õppinud elust läbi libisema viisil, kus kõik ebameeldiv ja vastik on jäänudki tegemata. Lihtsalt asjaolu, et mida rohkem ma olen rassinud ja tassinud, olen ma mõistnud et see pole minu lugulaul. Et see praegune ei tee mind õnnelikuks ja tõenäoliselt ei tee mind ka tulemus õnnelikuks. Ajaraisk. Ja ajaga on üldse veidrad lood. Veider on tunda 18aastasena, kuidas meeletu aeg ja potensiaal on lihtsalt raisus, sest kogu senine ressurss on laiali jaotatud millegi kasutu peale. Sest noh, kraavipervale ikka hüdroelektrijaama ei rajaks. Ent samas ma tunnen et ma olen liiga palju ehitanud hüdroelektrijaamu kraavikallastele, kuid jõed ja kärestikud on samas alati kõrval olnud. Ja sellele tagasi möeldes ja sellele osutades, et avalik eneselahkamine minu jaoks just see õige kärestik, kuhu miskit rajada. Sest see on üks neist asjadest, millega ma tunnen, et olen õigel teel.  See konkreetne blogileht on mul jooksmas juba poolteist aastat, ning ainus mida seni olen kahetsenud, on küll vaid see, et olen alati kirjutamist pigem tahaplaanile lükanud, sest "tähtsad ja kiired asjad" on ees. Enam ei ole, kohe üldse ei ole.  Koos kõigega on muutunud ka hirm, et mu see thing ei ole piisavalt hea avalikustamiseks. Olen kaunis kindel, et ei olegi. Kuid veel rohkem olen ma kindel, et see otsene kvaliteet pole nii oluline kui asjaolu, et tegu on siira asjaga Päris minu asjaga. Päris minuga. Ma ei suuda elada oma elu nii, et kõik on vaid hästi. Ja see on okei. Täiesti okei.








(Ma siiski olen praegusel hetkel abiturient!)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar