Kui mu blogipostitused oleksid üdini ausad

1)Kui mu blogipostitused oleksid üdini ausad, ei lõpetaks ma ühtegi postitust positiivse noodiga


Või vähemalt jätaks pooltel postitustel selle positiivse noodi ära. Tahan ise ju küll lugejatesse süstida seda headust ja elurõõmu, ent kui tihti ma ise tunneli otsas valgust näen? Ma ei taha nüüd kössis konna asemel olla depressiivne konn, ent ausalt öeldes on minu elus tunduvalt rohkem muresid ja stressi, kui välja näitan või ise tunnistada tahaksin. Ning viimane on kõige hullem- suutmatus enese vastu aus olla...




2)Kui mu blogipostitused oleksid üdini ausad, vaataks teile inimlapse asemel vastu troll.


Liialdamata. Siiski esineb erandeid, ent kes meist ei paneks sotsiaalmeediasse pilti, mis kuvaks just meie parimaid omadusi- kauneid juukseid, säravat nägu ja korras taustaruumi. Rasused juuksed ja vistrikuline näonahk pole just see, millega internetis uhkelt flashida. (Rääkimata sellest, et näiteks minu sassis tuba võtab sellised sigala mõõtmed, millest pildid eales internetti ei jõua). Samas- miks peakski? Leian olevat igati normaalseks seda, et internet näeb vaid igaühe parimat versiooni ja see ongi okei. Lihtsalt isiklikult, blogijahakatisena, mõtlen tihti, et see pole "päris mina". See "päris mina" omab küll helgemaid päevi, ent tegelikkuses võin ma (liigagi) tihti meenutada trolli. Aga see on samuti okei, lihtsalt see on see pool, mida ma niiväga internetis ei avalda. Ehk võib see lihtsalt luuagi minust võõrale inimesele muljet, et oman enda välimuse üle kontrolli. Ei, ammugi mitte seda. 

3)Kui mu blogipostitused oleksid üdini ausad, oleks mul blogis väljaütlemiste tõttu palju rohkem draamat ja intriige.



Ütleme nii, et isiklikult saab "pole just minu tassike teed" ja ligikaudu kirjandi pikkusele raevule võrdusmärgi vahele tõmmata. Ma olen temperamentne ja alati arvamusi täis, ent eriti just blogis pole ma enda jaoks seni tuvastanud seda śõnavabaduse´piiri. Emba-kumba, kas asi pole seda väärt olnud või lihtsalt hoidun asjatust energiakulust, mis internetisõjale kuluks. Samas kohati kahetsusväärne- kui kord olen otsustanud oma mõtteid avalikult jagada, milleks osa neist summutada? Ma ei ole ju päriselt leebe, beebiroosa mannavaht...

4)Kui mu blogipsotitused oleksid üdini ausad, ei oleks mu blogi avalik.



Ma olen noor. See on ilmselge. Peod ja susserdamised ja seiklused on eale vastav keiss. Isegi mulle, kes ma olen iga seltskonna laiseim liige ja teada-tuntud motivatsioonitus ja uni. Seega leebemad sõnad nagu "koosviibimised", "istumised" on rohkem kasutusel, kui see päris ja aus teema. Lisaks on jäänud rääkimata paljud tõsiasjad, ehedaim näide- õllearmastus (pruulikojad hit me up, aus arvamus garanteeritud!!!!). Lihtsalt seni pole see olnud kõige paslikum asi, millest kirjutada, arvestades mu lugejaskonda ja seda, kuidas kõik mida postitan võib minu vastu tulevikus pöörduda. 
Ehk: mida ma tahan öelda on see, et igal inimesel on asju, mis pole küll häbiväärsed, ent mitte lihtsalt internetiks sobilikud. 

5)Kui mu blogipostitused oleksid üdini ausad, tuleks mul postitusi hortide kaupa, 


või nagu Vändrast saelaudu. Tõsiasi on see, et tõe ilustamine või vale varjamine ei ole just kõige meeldivam tegevus ja seetõttu iga neid komponente sisaldav potensiaalne postitus jääb minu poolt ka kirjutamata.(Näiteks pole ma valmis kirjutama toitumist sisaldavaid postitusi sest see on minu üks suur murekoht, millest annaks küll kirjutada, ent mis [häbi?] tõttu ei kuvaks päris tõeseid fakte). Näiteid on meeletult. Ent selliste teemade vältimine annaks justkui muljet, et mul ei oleks probleemseid teemasid, millest kirjutada. 

6)Kui mu blogipostitused oleksid üdini ausad, oleks ma tituleeritud noobster. 


Ma ei oleks kindlasti see inimene, kellena võõras inimene mind ette kujutab. Ma olen lisakilode käes vaevlev, pidevalt nuttev ning orienteerumisvõimetu pätakas, kes on loonud enesele teadvustamata endast vale mulje. Ma ei ole ennast küll teinud ei paremaks ega ka halvemaks, ent samas ma pole ka see õige variant endast. 


Kui mu blogipostitused oleksid olnud üdini ausad, ei oleks ma kuulnud lauset :"kujutasin sind hoopis teistsugusena ette." Samas eks see ole loomulik, et internetis oleme me kõik veidi paremas valguses. Kurb on tõsiasi, et ma ei loonud endast valet arvamust mitte näiteks instagrami baasil, vaid blogi, mida seni olen pidanud enda siiraimaks väljenduseks. Aga kõik on muudetav.
          Sellele teemale tõsisemalt mõtlema hakates taipasin ma, kui kallutatud versiooni võib üldse internet elust luua. Youtube'i beautyguru'd, kes on alati veatud (loogilistel põhjustel) ning üldse sotsiaalmeedia tuntumad tegelased, kes samuti kuvavad elust parimaid hetki. Aga tegu on päris eluga, päris inimestega. Sassis elude ja sassis tubadega. Probleemsete nahkadega ja stressi tekitavate situatsioonidega. Päriselt pole ju elu kui filmis või nagu lemmikblogijal. Seega... Rohkem kraami, mida screenshottida ja rohkem avalikkust, aga ma tõesti-tõesti tunnen et pole mõtet ettekujutusi luua, kui blogimine ise mulle niipalju annab.

*pikk positiivne lõpetus sellest, kui ilus on elu ning postitusega mitte ühtiv pilt*


2 kommentaari:

  1. Tunnen, et blogijana samastun sinuga. Ma vahel tahaks väga aus olla, kuid miski hoiab mind tagasi ja ei luba seda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, olen mõelnud selle üle pikalt ja ma isiklikult arvan, et vahepeal seda lihtsalt ei saa teha, eriti kui see puudutab ka kolmandate inimeste eraelusid..

      Kustuta