#30pk: Juttudest, mida tasub võtta tõepähena.

Kui ma hommikul kiirelt blogchallengi teemadest silmadega üle käisin, hakkasin alateadvuslikult meelde tuletama räägitud asju, mida ma kunagi ei unusta. Kui kord õhtul taas koju jõudsin, oli kaunis paljuski elujooksul kuuldud mõtteteri oma sõnastuse leidnud ja ma olin valmis nendest kirjutama.

Ent kui ma juba süvenenult teemadest silmadega üle käisin ja mõistsin, et tänane teema on hoopis jutust, mida keegi on mulle minu kohta rääkinud, mida ma kunagi ei unusta, hakkasin ma naerma. Ma arvan, et mul oleks kirjutada küll juttudest mida minust räägitakse, ent ma ei saa seda teha sellel lihtsal põhjusel, et ega keegi ju otse ei tihka näkku ütlema tulla, vaid oma pahameel, jonn ja kibestumus kiunutakse ära tagaselja. Seega kahjuks ma ei tea ausalt juttudest, mis minu kohta liiguvad. Nimme ma olen üsna konkreetne inimene ja ei ole aastaid lasknud enda ligi inimesi, kelle puhul on tõenäoline, et tagakukal üldsegi nii naeratav pole kui see nägu, millega minu poole vaadatakse. Usaldan 100% inimesi enda ümber ning küllap seda teatakse, niiet ka nendeni pole miskit vahvat kostnud. Kurb, vist?.... (Ei)





Aga kui ma juba tõsiselt hakkasin mõtlema mingist kindlast jutust, meenub küll mulle vaid eelmise elukoha kuuenda-seitsmenda klassi kuulujutt, mille kohaselt pidin eriliselt hea näkkamisega olema ja kohalikul disco-õhtul mitu poissi ära lantima... Samas teise jutu kohaselt olin ma meeleheitlikkuse etalon ja hoopiski niipalju korvi saanud, et tänase päevani saan iga sügis 'tuttuue'  korviga seenele minna.

Iseenesest ma ei saa eitada, et minust jutte genereerida ei saa. Ikka saab. Lihtsalt, ilma mind tundmata ei saa need kunagi tõepärased välja tulla. Sest noh, kui see põhikooliaegne jutt niiiiiii suureks poleks läinud, ma ausalt seda ei mäletaks. Ma ei mäleta ühtki juttu, või tagakiunumist. Võinoh, on öeldud näiteks et ma tundun ülbe, vastiku ja õelana. Näkku. Aga nagu samas see ju ei muuda minu jaoks midagi. Ma ei ole selline ja kui ma selline tundun, siis ma ei hakka ju vastupidist ütlevat tahvlikest ka pea kohal kandma.

Küllap on asi vanuses. Mind ei huvita jutud ja samuti ei kipu uskuma neid. Küll aga tean, kuidas need mind vägagi väiksena mõjutasid. Ent mida rohkem ma päevi elanud olen, seda rohkem olen mõistnud, et küll need jutud ja arvamused tulevad ning lähevad. Kuid mina jään. Ja millegi ajutise pärast end muuta kohe kindlasti ei tasu. Eks ma siis tundu õel ja kuri ja paha. Päriselt ma seda pole ning see on kõige olulisem.

Küll aga soovitan ma tõesti selliseid jutte mitte kuulata. Kus suitsu, seal tuld, muidugist, aga sellised asjad pole tõesti olulised. Ning kindlasti ei tasu kunagi jätta midagi tegemata, sest kardetavaks elemendiks on laim ja kõlavad jutud. Selliseid asju näkku keegi ei ütle ning kui isegi tagaselja puhutakse siis ongi teada, kus on selliste inimeste koht Sinu elus.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar