DIY: KUIDAS TEHA 4 EUROGA* JÕULUKINK..

...sest homme on jõululaupäev ja ma avastasin, et on veel inimesi, kellele on mul kink tegemata.
Kusjuures, mu kontojääk pole isegi mitte 4 eurot, vaid 3.82. 
Vahva on see elukene. 

02122017

Kaunis veider on alustada teksti, kui ma ei saa toetuda asjaolule, et mul on hinge taga liialt palju kohustusi, eriti veel inimese kohta, kes otseselt oma hinge olemasolu tunnistada ei oska. Aga asjad on teisiti. Kool on korras, hinded on korras, üks eksam sooritatud, mu kotis on kaart kolme kuulise vabakülastusega jõusaali ja rühmatreeningutesse. Lumi on maas. Elu on ilus. Rahulik. Meeldiv. Harjumatu. Eelkõige harjumatu. 

Muud polegi vististi öelda. 

Linnupoeg koorub.

Ma ei ole blogija. Lihtsalt ei ole. Põhimõtteliselt juba ei ole. Kuigi ma seda väidan oma instagrami bios, siis ma seda tegelikult ei ole. 
Ma olen see inimene, kes kõige lihtsamal kujul avaldab oma mõtteid-tundeid-õnnestumisi-ebaõnnestumisi internetis. Ja see, et umbmäärastel põhjustel mu iga postitus jõuab mitmesadade inimesteni, on kõige suuremaks üllatuseks mulle endale. Aga see ei tee mind blogijaks. Ma ise tunnen niimoodi, sest mul on puudu kõige tähtsamad elemendid: paks nahk ja julgus. 

Eksistentsikriisidest ja photoshooditulemusest.



Mul on alati nii palju öelda ja kirjutada, et kui kord füüsiliselt asun postitust kirjutama, pole enam midagi öelda. Samas kardan, et kui hakkan blogisse vaid kirjutama sellest, mitu mental breakdowni ma päevas saanud olen ja mitmes eksistentsikriis mul see nädal juba läheb, kaotaks asi mõtte. Aga mul muust mul kirjutada pole. Ma ei oska endaga toime tulla. Ma ei tee enam trenni, vist juba kuu aega, mu CAE eksamid on vastavalt kahe ja kolme nädala pärast, mu eesmärk kõik matemaatika perioodid neljad saada on kokku kukkumas, sest mul on teises perioodis planimeetria kahed sees, ja üleüldse ei tea ma päris ausalt, miks ma üldse miskit teen. 

Tagasi FatAliisuna

Kui minu käest keegi küsiks, kas ma olen totaalne läbikukkuja, siis mu mõtlemata vastus oleks otsekohe "jah". Võinoh, ega väga kellelgi ei olekski võimalust seda küsimust küsida, sest ma jõuan ise alati mitmekordselt ära mainida, et mu olen suur läbikukkuja. Läbikukkumise kuldmedalist ja üleüldse suur müsteerium, kuidas üldse endaga hakkama saan.

NARS- all day luminous weightless foundation

See, et mõned päevad tagasi esimene lumi maha tuli, on muidugi kõik väga armas ja tore. Mõneks hetkeks oli üleval tunne, et talv ongi käes ja kõik on idülliline. Ent kuigi lumi on põhimõtteliselt sulanud, ei ole siiski kadunud esimesed külmakraadid ega talvised nahaprobleemid. 
Nahas seisukohast on suvi parim hooaeg- kõikvõimalikest tingimustest on (näo)naha olukord korras ja päike annab just sellise tervisliku ja mõnusa jume. Pimedus, väsimus, stress, halvenenud toitumine ja tulemuseks on seisukord, kus jume on haiglane ja ühtlane ja veatu nahapind on kauge minevik. 
Kuigi parimateks soovitusteks oleksid solaariumid ja/või pruunistavad õlid/kreemid/vahud, siis pigem on minu süda jumestuskreemil, mis minu mitmed probleemid suudab seljatada ja võimalus full-glami asemel jääda soojaks ja tagasihoidlikuks. Miski sellist, mida jagada, kõiki vanasõnu ja teisi klišeesid arvesse võttes.

Hääletud hääletajad.

Mäletan, kui seadusesse viidi sisse muudatus, et valimisõigus langetatakse 16. eluaastale. Tol hetkel olin ma ise põhikoolis ja vaatasin muudatuse poole, kui millelegi uuenduslikule ja fantastilisele. Ning tänasel hetkel ma ei taha kohe kindlasti öelda, et valimisea langetus oleks olnud halb idee. Pigem tahaks öelda, et kogu rahvamassi valimisõigus on kaunis halb idee. 

Kui valimisnimekirjad välja tulid, olin veel kõige suhtes päris optimistlik- sinisilmselt nägin vaid demokraatia plusspooli ja uskudes kodanike kainesse mõtlemisse, arvasin ma päriselt, et KOV-valimised tulevad väga jätkusuutlike tulemustega. (Poliitiline) maailm oli tasane ja viisakas- küllap vaikus enne tormi. Minu roosad prillid kadusid umbes-täpselt sellel hetkel, kui plahvatasid esimesed skandaalid. Üsna ruttu väsitas kõiki teatud teemade ketramine ära ja just sellel ajal ilmusid esimesed noorukite avalikud ütlemised, et poliitika on nõme ja valimised on mõttetud. 
   Kui ma midagi olen oma viimaste eluaastate jooksul õppinud, siis kindlasti seda, et iga matsiga ikka argumenteerima ei ole mõtet hakata. Esiti pole ka võimalik, sest erinevalt häälest, pole kuulamisoskusega igat indiviidi õnnistatud. Aga mul oli iga kord päris nukker meel, kui nägin kedagi, kes ei adunud oma hääle tugevust. Aga ma lasin minna- ega kõik 16aastased niikuinii ühe vitsaga löödud pole. 

Mida aeg edasi, seda rohkem ma isiklikult kahtlesin selles, kas alaealiste valimisõigus on kõige parim idee. Õnneks saan öelda, et see kahtlus kadus. Kahjuks see kahtlus asendus hirmuga, et kas üldse kõikide inimeste valimisõigus on vajalik. Tegelikult on, ma tean, aga nii palju ma näen seda arutust ja ükskõiksust, mida ma isiklikult ei kiida heaks. Minu ideaalses maailmas esineks igal indiviidil kaine mõistus ja oskus infot läbitöödelda. Paraku- ma ei ela oma ideaalses maailmas. 
   Kõik inimesed on erinevad ja niimoodi on ka ideoloogiad erinevad. Minus ei ole absoluutselt mitte ühtki negatiivset emotsiooni inimese suhtes, kes näiteks pooldab erakonda, mille vaateid mina silmaotsastki ei salli. Küll aga langeb mu viimnegi austus inimese suhtes, kelle argumendid (või argument) on lihtlaused, milles on esindatud sõnad nagu ;loll, mõttetu, idioot jne. 
Ning liialdamata, mind päriselt teeb kurvaks see, kui vähe üldse viitsitakse teemasse süveneda. Omades reaalset võimalust olukorda muuta, ei tehta ikka midagi peale kirumise, kui halb on praegune olukord ja mingine hääletus seda niikuinii ei muuda. No ma ei tea, kui ühes ringkonnas kõik need "valimised on mõttetud" vennikesed suudaksid end kokku võtta, teemasse süveneda ja valida kaine mõistuse alusel endale sobilik kandidaat- mina näen potentsiaalset muutust.*

Kui sa lähed valima kedagi ükskõik keda teist, lihtsalt et jonnist tulenedes keegi teine seetõttu valimata jääks- kas ise ka adutakse seda auku, mida enda labidaga hetkel kaevatakse..? Või näiteks, kui sa absoluutselt ei ole nõus sellega, et on (teatud põhjustel) kõrged maksud ja jooksed suure hurraaga valima sotsiaaldemokraate, kes vasakpoolsetena just usuvad kõrgetesse maksudesse siis... 
   Ma ei näita praegu näpuga nende noorte peale, kes on tüdinud valimistest, kuigi neil on esmakordne valimisõigus. Pigem ma näitan näpuga nende inimeste poole, kes ei taha/viitsi/julge vastutust võtta. Või siis näitan näpuga enda peale, et ma täie kire eest usun, et valimiste tulemused ON olulised. 
   Sest poliitika ei ole ju keeruline. Iga inimene teab, millesse ta usub ja millisena ta tahab enda maailma näha, või millises kodukohas tahab elada. 

Ma ei hakka siia lõppu ütlema ühtegi juustust lauset, mis oleks rõvedalt demokraatiat idealiseeriv. Lihtsalt- minu arvates on veider, kuidas inimesed on võidelnud ja protestinud oma hääletamisõiguse eest, samal ajal, kui siinne kohalik rahvas reklaamib oma tegevusetust. Seega isiklikult annan nüüd igale lugejale ultimaatiumi- on võimalus võtta end kokku, erakondadesse ja kandidaatidesse süveneda ja minna hääletama, või lasta teistel otsustada enda eest, ent järgmised 4 aastat hoida suu ka kinni, kui  KOVtasandil miskit ei meeldi- su isiklik panus on andmata ja esindaja valimata- sul ei ole hääleõigust, kui sa ise oled selle vaigistanud.  

Veel on aega!




*Nüansse on tegelikult sellises asjas rohkem, teame seda kõik, aga siiski..

Omadega rabas, jälle

Kuigi hobikorras pritsin ma negatiivust igas suunas, leidsin ma taas end rabast. Seekord murakate asemel täitusid ämbrid jõhvikatega, ning tühimik mu hinges täitus taas iluga (appi, kui imal klišee, endalgi häbi). Võrreldes juuliga on rabal täiesti teine hingamine ja olemine, niiet detailide asemel üritasin ma keskenduda rohkem toonidele. 

Although I'm spreading negativity in every possible way, I found myself in the bog, again. Instead of cloudberries, this time our buckets were filled with cranberries and the hole in my soul was filled with beauty again (what a luscious cliche- actually pretty embarrased right now). But compared to the bog where I was in July, this time the nature had completely different breathing and existence, so instead of focusing on details, I tried to constentrate on tones more. 




FatAliisu- kaks esimest trennikuud

Kui ma viimati jõusaali läksin ja klienditeenindaja koos värava-ja uksekiibiga pabertšeki andis, mõistsin, et juba nädala pärast saab mu kahe kuu perioodikaart läbi. Mis tähendab, et üks kõige mittemotiveeritum ja laisem inimene on suutnud päriselt iga nädal vähemalt neli korda seljatada laiskust unega ja minna jõusaali pea kaks kuud järjest. Ma olen ise nii üllatunud ja uhke, ent kui ise näen ma tulemusi võrdlemisi vähe, eelkõige tuntavate lihaste ja suurenenud raskuste näol, siis ma olen iga kord nii õnnelik ja üllatunud, kui mõni tuttav, keda kaua pole kohanud, toob välja, et näen ilusam välja ja kaugele märgata, et olen alla võtnud. 

Ma tahaks surra, aga mitte päriselt

Sel ajal, kui blogimaastikul on räägitud motivatsioonist ja selle leidmisest, olen mina tahtnud kirjutada eluisust (ja selle puudumisest), ent absoluutse tuimuse juures on minu puhul juba tähelepanuväärne, et olen suutnud end sundida minema kooli ja trenni ja muudesse enam-vähem olulistesse kohtadesse. Ma lihtsalt ei ole lihtsalt seda teha jõudnud- kogu füüsiline ja vaimne erksus on minust läinud ja ma ei viitsi isegi valetama hakata, et pole blogisse jõudnud, sest mu elu on kiire ja nii palju on tegemist. Ausalt öeldes ma ei mäleta oma viimastest nädalatest pea midagi ja mu iga postitus tuleks tõenäoliselt masendavam kui eelmine. Niiet noh, kui mu blogi pole just laiemaks kasvanud just selle tõttu, et ma olen sadadele inimestele vastukarva, kellele pakub head meelt mu täiesti madalseisus eluolu, siis üldiselt ma ei hakkaks igapäevaseid postitusi koostama sellest, mis mu elus halvasti läheb. Kuigi teise nurga alt- näiteks see nädal oleks ma saanud  vaevata valmis vorpida mituteist postitust ning EBA'le oleks tulnud uus kategooria: "kõige saamatum blogija" ning seal oleks mu esikoht vägagi kindlalt garanteeritud. 

Review: Maybelline Age Rewind Eye Concealer



Autolubade saaga: 2. osa

Ma ei ole väga seda tüüpi, kes asjades läbi kukub. Kindlasti ei väida ümber, et kõik mul õnnestuks, ent enamasti on vaev alati ära tasunud. Mäletan oma viimast inglise keele kahte, mis mind mitmeks päevaks kassima lõi ja mille tõttu tundsin end kui viimane saamatus. Kusjuures too tund veel arutlesime eluvaadetest, kus õpetaja elurõõmsalt tõi esile Rihanna kehalt ta tatoveeringu:"Never a failure. Always a lesson." A la, et ilma suurte vigadeta pole võimalik ka suurelt õppida. 
   Ning siin ma olen. Ma kukkusin teist korda sõidueksamilt läbi. Ning kui nüüd tahaks mulle keegi elurõõmsalt kõrva vadistada, et "never a failure", siis ma kukuks pillima. Uuesti. 

Mis peitub hea meigi taga?

Hea meik nõuab oskusi, mis tulevad kogemustega (ehk ohtra harjutamisega), ent alati ei pruugi olla tähtsamaks elemendiks jumestuse puhul meigiproduktid, vaid hoopis vahendid, mida kasutatakse. Sinna alla kuulub kindlasti ka vahendite hooldus- hooldamata vahendid midagi ilusat ei loo, rääkimata kuidas need nahka mõjutavad. 

    Kui mina hakkasin meigist huvituma ja esimesi tooteid soetasin (peamiselt aliexpressist tellides) , arvasin et mul on targem otsida kõigest kõige odavam versioon- harjutamise jaoks. Eks selles omamoodi tõde peitus, end näiteks pintslid olid sellised asjad, mis mul nüüdseks ära visatud on. Mitte küll kohe kätte saades, vaid oma tee prügikasti leidsid nad siis, kui soetasin oma esimesed professionaalsed pintslid (Spectrum) ja mõistsin et senised töövahendid olid alla igasugust arvestust. Ent noh, olekski üsna naiivne arvata, et kui saad pea 30 pintslit 9 euroga, siis kaasneb lisaks puistele harjastele ka ülim kvaliteet. Harjutamiseks sobisid, aga tõesti- sa saad seda, mille eest maksad. Ning kui ühe pintsli hind on keskmiselt 33 senti, mille sisse peavad mahtuma tootmiskulud ja edasimüüja kasum- arvutused räägivad enda eest.

Soovimatu koolijutt (jälle)


Kõikides halbadest asjadest, mis ühel juhuslikul päeval juhtuda võiks- täna juhtus neist halvim. Mul hakkas kool. Olgugi, et lõpuklass, ehk isegi vähem kui 9 kuud kooli, ent ikkagi kool ja üsna üksildane kooliaastake. Läbi gümnaasiumi vältel on mu sõbrad koole vahetanud ning kõige kurvem neist on kindlasti mu senise pinginaabri lahkumine. 2 aastat skeemitamist ja koos kannatamist- nüüd teen seda üksinda. Kuigi mul on väga head suhted teiste klassikaaslastega, siis juba põhikooli lõpus oli ta toetav ja lohutav teadmine- ma ei piinle üksinda. Ning nii ma täna aktusel seisin- villid kandadel ja pisarad silmis. Ja kui ma selle nukra aktusepäeva üle elasin, elan ehk kooliaastagi. Ent vaid üleelamine oleks nukker eesmärk- neid on mul rohkemgi, eks kevadel/suvel saa analüüsida, kuidas ma hetkel (motiveerituna) võetud eesmärgid saan ära täidetud.

Vihakõne spordiblogidele

Tulenev tekst on tõenäoliselt eidelik hala, aga kuna ma seda viimast olen, siis see on okei. Minu jaoks. Samuti on mu kiunuv viha (nüüdseks kibestumus)  spordiblogide pihta, mitte spordiblogijate- iz all good. Samuti on see kõik lihtsalt läbi minu silmade ja lihaste, midagi isiklikku siit üles otsima ei peaks, ega väga igaüks ei saakski, sest spordiblogijaid on tegelikult niiiiii palju, kellest käputäiel hoian ise pulssi peal. Millegipärast jälgin ise enamasti jooksublogisid ja kaalulangetajaid, sest full-sponsored blogid magusainetest pungil toidulisanditest pole minu tassike teed (või proteiin sheikeris). Üldiselt on kõik kaunis tore- räägivad oma edusammudest ja eesmärkidest ja sportimisest, tõeliselt tore kaasaelamus. 
Kaasaelamine on niikaua tore, kuniks ise miskit tegema satud ja mõistad et reaalsus pole ikka päris see, milline sa lootsid, et see on. 
       Ma tõesti tunnen puudust mõnest ehedast spordiblogist, kus kirjeldatakse asju veidi ehedamalt- vähemalt algaja-leveli-ehedalt. Ma tõeliselt nutan taga samasuguseid saamatuid nagu ma ise, kes pea millegagi hakkama ei saa, sest jube raske on samastuda kellegi 'tagasilöögist', kui see seisneb selles, et jooksis eesmärgina seatud kahekümnest kilomeetrist kolm kilomeetrit vähem, kui mu enese tagasilöök on reaalsuses see, et ma paljusid asju tühiraskusegagi teha ei suuda ja ma võhmalt 60aastasele alla jään. (Ilma naljata!)

Kas ma olen nüüd FitAliisu?


Viimase nädala jooksul olen täheldanud enda elukvaliteedis teatavaid muutuseid. Alates sellest, et ma olen hakanud oma toitumisest rohkem hoolima, lõpetades sellega, et ma reaalselt igapäevaselt end trennisaalist leian. Kõige suurem muutus on siiski enesetunne- kõik see tervislik eluviis/ selle poole liikumine tõesti tekitabki hea enesetunde. Ning juba väheste päevadega on minust saanud see 'kergelt' tüütu semu, kes suudab iga jutu viia üle trennile, toitumisele või paranenud enesetundele. Samas noh, vististi parem variant kui lõputu ving oma lisakilode ja halva enesetunde pärast.

Kas taas aeg 'sport' sildiks?


Ma vaatasin tänavu häbiväärselt vähe MM'i. Ja veel häbiväärsemalt olen ma end ise liigutanud. Kusjuures, kui ma olin talveks end elanud keerulisse eluolusse ja siiralt siis lubasin endale, et hakkan suvel marudalt trenni tegema, sest figuur oli lõtv ja pehme, siis noh. Siin ma nüüd olen- vähem kui kahe nädala pärast algab kool, ehk võtab selle trennitee ka ette- parem hilja kui mitte kunagi.  Ma ei ole enam küll lõtv ja pehme, vaid pigem voltis ja rasvane, ent mis seal ikka- ikke juhtub. 

Kodulinna mõtted

Ma ei käi väga kodulinnas- ma nagu ei teagi, miks. Aga ma ei käi. Nüüd tulin. Mitmes päev tiksub siin. 
Ikka küsivad vanemate tuttavad, et kas veel Türilt suhtlen kellegagi. Aga ei suhtle. Ja kui suhtlen, siis nad ei ole enam Türil. See ütleb nii mõndagi.

Kuidas ise jumestuskreemi teha?



Mingis mõttes olen ma häirivalt pedantne inimene, eriti, kui asi puudutab meiki. Eluline näide oli mul jumestuskreemidega: ma teadsin kindlalt, et jumestuskreemidest tahan ma omada Giorgio Armani Luminous Filk Foundationi ja teisena oli mu must-have jumestuskreem NARS'ilt. Nüüdseks oman mõlemat toodet, ent seni olin ma dilemma ees: kas ma olen sundolukorras poolest aastast pea aastani jumestkreemita või teen mõne tühja investeeringu mõne muu jumestuskreemi tarbeks, et lihtsalt see toode oleks- pidasin ma arukamaks ootamist.


Toodete tellimisega on nagu on, ent ise ma soovisin saada mõlemad tooted osta ise kohapealt Sephorast, ning olgugi, et kolm on kohtu seadus, jäi mul aasta sees ära erinevatel põhjustel üle kolme Sephora külastuse. Ning selle aja sisse mahtus liiga palju olukordi, kus ma vajasin jumestust. Puuduvate toodete tõttu mu meigi põhi kannatas, kuigi Laura Gelleri tolmpuuder on siiani üks lemmiktoodetest, siis taas sattusin härjana kaevu äärde ja lahkusin seegi kord lahendusega.


Huulepulgaga efektiivne silmameik

Kui ma midagi meigi puhul armastan, siis kindlasti huuli, mis on mattvärviga üle võõbatud. Minu kindlapeale minekuks on nude toonid, mis on pigem pruunikama alatooniga ja mis tihtipeale saavad kaetud paksu läikega. Enamasti on seljuhul rõhk kas tugeval meigipõhjal või silmatorkaval silmameigil. Teiseks äärmuseks on mul aga overlined tumedad huuled, mille puhul toonid varieeruvad punasest erksa mustikalillani välja. Värvitud huulte kõrval olen ma vaimustatud silmameikidest, mis on justnimelt tehtud toodetega, mis on mõeldud huultele. Huulevärvidega  silmameik- lihtsalt naeruväärne, kui kergelt saab efektiivseid tulemusi luua!


Autolubade saaga: 1. osa

Ma tõsiselt loodan, et see saaga ei tule ilmatuma pikk, sest see oleks ütlemata kallis lõbu. Aga samas sisimas kardan, et ega see päris lühikeseks ka ei jää- algus on igastahes tehtud. 
Ühesõnaga, umbes mõne kuu pärast saab aasta sellest, kui läksin autokooli ja juba praegu saan öelda, et pool aastat tagasi sai see autokool ka lõpetatud. Kätte pidin võtma ARKi eksamid, mida hakkasin meeletult edasi lükkama ja vabanduste leidmises olin ma meister. Küllap ma lihtsalt kartsin- olin ju statistikaga kursis ja minusugusele idealistihakatisele oleks läbikukkumine päris rängalt mõjunud. (Vahemärkus: lapsevanemad, palun ärge kasvatage oma lastest perfektsioniste). Ma ei taha lihtsalt pettumust valmistada, aga kui kogu elu on mu ettevõtmistega kaasnenud edu, siis kuidas ma ometi niiiiii lihtsa asjaga hakkama ei saa? Sõitmisest siis jutt.

Nimelt ma kardan sõitmist. Paaniliselt kardan. Võinoh, nüüd ajapikku on see hirm kadunud, aga see ei ole mu eelistegevus. Esiteks ma ei oska orienteeruda ja teiseks- minus puudub julgus. Ma olen teatud asjade puhul kaootiline ülemõtleja ja just juhtimise puhul ma näen hunti seal kus seda ei ole. Ning ma ausalt ei tea, kus mina võisin tsillida, kui ruumilist mõtlemist jagati. Mina seda saanud ei ole ja  seetõttu parkimist pelgan ka, kuigi noh okei, siin võib tulla lisaks raskendav asjaolu, et ega ma üleliia hästi üle rooli ei näe. 

Ühesõnaga, enda mõtlemisega olen vaeva näinud ja sõitmisoskust vilunud, et tänaseks oligi pandud mul sõidueksam ARKis. Sisimas juba elasin teadmisega, et ega ma naljalt läbi ei saa, sest kuigi eeskirju tunnen ja mõelda oskan- toores olen. Sain lisatunde uue õpetajaga, kellega ma olen kusjuures niiii rahul ja keda soovitaksin küll kõikidele. Noh, mitte kõikidele, sest on kindlasti ka neid kellele mõni teine paremini sobiks, aga minusugustele- täielik jah. 
Olgu, sõidukindlus mul on uue õpetajaga tekkinud, et sõidueksamile läksin kaunis julgelt. Veidi hirmutas mind lihtsalt see, et kuna ca. nädal aega olen ma oma telefonist eemale hoidnud ja oma rahustuseks ARKi mõned kilomeetrid jalutada tahtsin, põdesin ooteroomis mitte eksami pärast vaid kella pärast- ega mul väga aimu polnud kas olin liiga vara kohal või hoopis liialt hiljaks jäänud. #justalicethings 

Eksam ise oli närviline. Eks see hetk kui eksamineerijat nägin, võttis jala värisema ja parkimiskohast välja sõites oli mu jala tudisemine veidi koomiline. Kaaspiloot oli iseenesest tore- napisõnaline, aga iseenesest õpetav ja viisakas. Eks ikka tondijutte olnud ma  kuulnud tatipilduritest, kelle röökimine teise linna eksaminandini kostab, niiet selles suhtes oli kõik okei- üsna ruttu üle poole hirmust kadus. 
Masin oli võõras, ei olnud nii tundlik ja pehme, vaid ootas healoomulist sõtkumist. Eks pöörded olid tahhomeetril vahepeal hirmuäratavad, aga ju siis järgmine kord lihtsalt tean, et gaasipedaal tahab veidi tugevamat survet- lihtsalt silitusest ei piisa. Samas välja ei suretanud, ja vale käiguga ka ei sõitnud- tunnetamise asi, lõpupoole oli asi päris hea. 
Ränku vigu ma ei teinud, küll aga polnud eksamineerija rahul mu tagurpidi ukerdamistega- eks tal ole põhjust ka- ega selles ma kõige pädevam pole. Samuti kui ma polnud kindel peatees, kippusin suhtuma ristmikku kui samaliigilisse- märke ideaalis võiks varem märgata. Tallinna maantee (noh seal üle silla) ritsmikul ei võtnud kõige lühemat teed, aga noh, edaspidi oleks mõistlikum, tol hetkel oli rsitmik niikuinii tühi. 
Parkimised läksid kaunis heasti. 

Ise otseselt seda oma parimaks sõiduks ei pea, palju oli uut ja ega Pärnus üllatuskohti jagub- ise eeldasin et sõidu alguses kohe Audru poole ja esimesel võimalusel tagasipööre, siis rannapark ja siis kesklinn, hoopis-hoopis erinev oli. 

Uude eksamisse suhtun igastahes optimistlikult, tean mida oodata ja saan nüüd rahus ühe hea peatäie välja nutta. Ma päriselt olen pettunud. Endas.

Mingisse kohta mu rahakene läks, vanemad andsid mõista et eeldavad et teine kord ikka ära teen ning sisimas loodan ise ka. 

Koju sõitsin bussiga. 



Edit: hiljem sõpsid ütlesid, et mu eksamineerija ei lasegi naisi läbi ja kui tema teha oleks, ei olekski maailmas naisautojuhte. vot kus lops. 

Vähemalt ma ei...

Tõenäoliselt on see taas üks nendest postitustest, mille lõpetaksin heietustega, kui ilus ja tore on elu. Võib-olla ongi, aga antud hetkel olen ma liialt väsinud et seda tunda ja sellest kirjutada. Inimesed väsitavad. Müra väsitab. Kibestumus väsitab. Ja seda kibestumist (?) on inimestes palju. Väga palju.
Ma ei tea, kas see on alati meie sees olnud? Kibestumus, ma mõtlen. Näiteks: üks armas hambutu beebi ei saa olla ju sama mürgistatud kui keskmine inimene olla suudab. See hambutu beebi tõenäoliselt lihtsalt kisab, ägiseb ja nutab kui miskit kohe üldse ei meeldi. Veidi täiskasvanum inimene seda ei tee, küllap juba sealt jääb see negatiivsus inimesse sisse...


Morphe 35p: väärt mu elevust?

Mõni aeg tagasi, enne blogi avalikustamist, vaatasin ma veidi kriitilisema pilguga vanemad blogipostitused üle. Silm jäi pidama postitusel, kus kirjutasin Laura Geller'i bränditoodetest (millest endiselt olen vaimustatud!), ning olin muuseas maininud Morphe paleti (üli)head pigmenti. Nüüd, aasta hiljem ajas see lause kergelt muigama. Morphel on meeletult palju palette ning nende kõikide kvaliteedid on erinevad. Kuigi oman nii Morphe minipaletti ja originaalsuuruses 35p paletti, siis nüüd üle aasta silmameigiga möllates ja rohkemate palettidega tutvudes, saan ma teha veidi põhjalikuma arvustuse 35p tootest.


Kui mu blogipostitused oleksid üdini ausad

1)Kui mu blogipostitused oleksid üdini ausad, ei lõpetaks ma ühtegi postitust positiivse noodiga


Või vähemalt jätaks pooltel postitustel selle positiivse noodi ära. Tahan ise ju küll lugejatesse süstida seda headust ja elurõõmu, ent kui tihti ma ise tunneli otsas valgust näen? Ma ei taha nüüd kössis konna asemel olla depressiivne konn, ent ausalt öeldes on minu elus tunduvalt rohkem muresid ja stressi, kui välja näitan või ise tunnistada tahaksin. Ning viimane on kõige hullem- suutmatus enese vastu aus olla...


Rütm ja rütmitus

Elu. Ilu ja valu oma rütmis ja rütmituses. Mõnikord on elu kaunis veider. Mõnikord ei lähe asjad päris plaanitult. Näiteks siis kui on lubatud võtta vastu väljakutse kirjutada miskit iga päev kalendrikuus, ent tegelikkuses üle kolme postituse ei tulegi (poole aasta jooksul).
Või näiteks siis, kui on otsustatud uuel aastal tublid viis kilo alla võtta, ent mõne aja jooksul avastad end hoopis plaanitavast 10kg massiivsemana.Või näiteks siis, kui on ühel nädalal unetunde rohkem kui ärkveltunde ning järgmisel nädalal jõuad vaid paar korda 7 päeva jooksul magama. See on vist sellest elu rütmitutest hetkedest. Köievedu, kus köie vedamise asemel veab köis vedajat. Tasakaal.

#30pk: day4-day8

Umbes niipalju saigi mu 30st järjestikusest kirjutamise päevast. Üldiselt kirjutamise pärast ma ei kirjuta. Sisemine soov midagi välja öelda ja alatine põhimõte, et "kvaliteet > kvantiteet".Sellepärast 5 päeva järjest kirjutamata jäigi, kuigi ausalt, see aeg läheb lihtsalt imeruttu. Vahepealsed sõidud, teooriaeksamid, gripid, peod.
  Ausalt öeldes tunnen niikuinii, et kui mitu päeva kokku kirjutatud on postitus ka mahukam, sest kes ikka viitsiks teha blogipostitust lahti et näha vaid viite rida. Keegi.


#30pk: kohad kus käia, asjad mida näha

Ideekohaselt, peaks olema tänane postitus 5 kohta, mida tahaksin külastada. Aga mina olen liialt väike ja maailm on liialt suur kõigest viie koha jaoks. Seega ma rühmitasin asjad ära, et tuua rohkem näiteid, aga kohti, kuhu ma tõesti-tõesti minna tahan, on vist alati liialt palju olnud.

1) Kunstimuuseumid Nii külastamata, kui ka juba külastatud. Nende sekka kuuluvad nii ERM (mis pigem ei ole kunstimuuseum), KUMU, Mikkeli muuseum, Pärnu Uue Kunsti Muuseum ja Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum. Samuti põhjamaade uuekunstimuuseumid on alati sügava jälje jätnud. Ent kõige-kõigemaks sooviks on kindlasti Louvre. Ma tõsiselt loodan, et ma suudan enda jaoks elus võimalikuks teha selle kunstimuuseumi külastuse. Pidavat me keeleklassina ja prantsuse keele õppijatena oma lõpureisil Prantsusmaale jõudma, aga eks näis.

2) Teatrid. Mitte, et mulle ei pakuks huvi ka teatrite arhitektuurne pool, on mu elus liialt palju oopereid, operette ja lavastusi, mida ma pole näinud ning liialt palju teatreid/ooperimaju, kus neid näha oleks võimalik. Samuti- igal asjal on oma aeg.

3) SEPHORA. Üks ja ainus koht, mida pole vaja liigitada ega rühmitada, vaid on üks ja ainus ideaalkoht. Idüll. Kõige lemmikum on muidugi selle puhul see, et 44 päeva pärast tekib mul võimalus sinna minna. Reaalselt seal olla. Ning ihaldatud toodetega koju naasta, sest Sephora kodulehel olen ma juba korduvalt oma wishlisti täiendanud ja muutnud

4;5) Välisriigid vol 1 & vol 2 Kellele ei meeldiks reisida, eksole. Ent minu jaoks on kahte sorti riike/linnu: kohad, kus käia puhkamas või mis on täiuslikud sõpradega külastamiseks ning riigid/linnad, kuhu ma tahan minna, et tutvuda riigi kultuuriga. Põlisrahva eluviisidega. Üks selline riik on Türgi, kus ma olen üle 1000km Lõuna-Türgis ringi rännanud ning tutvunud riigi toidukultuuri, elukommete, usu, ajaloo ja antiikarhitektuuriga. Kindlasti tahaks samamoodi ära käia mõnes Aafrikariigis´(kus seni olen viibinud vaid puhkusereisil), kindlasti ka Indias ja Veneetsias. Sügav huvi ongi tekkinud nende riikide vastu filosoofia ja usundiõpetusetundides.
  Ent omamoodi tahan ma ka kindlasti veel käia Rootsis ja kindlasti Poolas. Roadtripina. Kuigi kõiksugused Ameerikad, Hiinad jpt riigid kõlavad samuti vahvalt, lisan siiski siia reaalselt teostatavad ja reaalselt teostuvad (!!) riigid.


Kõige vahvam asi selle blogchallengi postituse kirjutamise ajal oli kindlasti see, kuidas alateadvuses tuli üha tugevamalt pinnale teadmine, et täpselt nädal on jäänud mu täisealisuseni ning juba järgmine kuu teen ma autokooli sõidueksamit ning need kaks aspekti kokku teevad kindlasti mu maailma palju avatumaks! Juhhei!