DIY: KUIDAS TEHA 4 EUROGA* JÕULUKINK..

...sest homme on jõululaupäev ja ma avastasin, et on veel inimesi, kellele on mul kink tegemata.
Kusjuures, mu kontojääk pole isegi mitte 4 eurot, vaid 3.82. 
Vahva on see elukene. 

02122017

Kaunis veider on alustada teksti, kui ma ei saa toetuda asjaolule, et mul on hinge taga liialt palju kohustusi, eriti veel inimese kohta, kes otseselt oma hinge olemasolu tunnistada ei oska. Aga asjad on teisiti. Kool on korras, hinded on korras, üks eksam sooritatud, mu kotis on kaart kolme kuulise vabakülastusega jõusaali ja rühmatreeningutesse. Lumi on maas. Elu on ilus. Rahulik. Meeldiv. Harjumatu. Eelkõige harjumatu. 

Muud polegi vististi öelda. 

Linnupoeg koorub.

Ma ei ole blogija. Lihtsalt ei ole. Põhimõtteliselt juba ei ole. Kuigi ma seda väidan oma instagrami bios, siis ma seda tegelikult ei ole. 
Ma olen see inimene, kes kõige lihtsamal kujul avaldab oma mõtteid-tundeid-õnnestumisi-ebaõnnestumisi internetis. Ja see, et umbmäärastel põhjustel mu iga postitus jõuab mitmesadade inimesteni, on kõige suuremaks üllatuseks mulle endale. Aga see ei tee mind blogijaks. Ma ise tunnen niimoodi, sest mul on puudu kõige tähtsamad elemendid: paks nahk ja julgus. 

Hääletud hääletajad.

Mäletan, kui seadusesse viidi sisse muudatus, et valimisõigus langetatakse 16. eluaastale. Tol hetkel olin ma ise põhikoolis ja vaatasin muudatuse poole, kui millelegi uuenduslikule ja fantastilisele. Ning tänasel hetkel ma ei taha kohe kindlasti öelda, et valimisea langetus oleks olnud halb idee. Pigem tahaks öelda, et kogu rahvamassi valimisõigus on kaunis halb idee. 

Kui valimisnimekirjad välja tulid, olin veel kõige suhtes päris optimistlik- sinisilmselt nägin vaid demokraatia plusspooli ja uskudes kodanike kainesse mõtlemisse, arvasin ma päriselt, et KOV-valimised tulevad väga jätkusuutlike tulemustega. (Poliitiline) maailm oli tasane ja viisakas- küllap vaikus enne tormi. Minu roosad prillid kadusid umbes-täpselt sellel hetkel, kui plahvatasid esimesed skandaalid. Üsna ruttu väsitas kõiki teatud teemade ketramine ära ja just sellel ajal ilmusid esimesed noorukite avalikud ütlemised, et poliitika on nõme ja valimised on mõttetud. 
   Kui ma midagi olen oma viimaste eluaastate jooksul õppinud, siis kindlasti seda, et iga matsiga ikka argumenteerima ei ole mõtet hakata. Esiti pole ka võimalik, sest erinevalt häälest, pole kuulamisoskusega igat indiviidi õnnistatud. Aga mul oli iga kord päris nukker meel, kui nägin kedagi, kes ei adunud oma hääle tugevust. Aga ma lasin minna- ega kõik 16aastased niikuinii ühe vitsaga löödud pole. 

Mida aeg edasi, seda rohkem ma isiklikult kahtlesin selles, kas alaealiste valimisõigus on kõige parim idee. Õnneks saan öelda, et see kahtlus kadus. Kahjuks see kahtlus asendus hirmuga, et kas üldse kõikide inimeste valimisõigus on vajalik. Tegelikult on, ma tean, aga nii palju ma näen seda arutust ja ükskõiksust, mida ma isiklikult ei kiida heaks. Minu ideaalses maailmas esineks igal indiviidil kaine mõistus ja oskus infot läbitöödelda. Paraku- ma ei ela oma ideaalses maailmas. 
   Kõik inimesed on erinevad ja niimoodi on ka ideoloogiad erinevad. Minus ei ole absoluutselt mitte ühtki negatiivset emotsiooni inimese suhtes, kes näiteks pooldab erakonda, mille vaateid mina silmaotsastki ei salli. Küll aga langeb mu viimnegi austus inimese suhtes, kelle argumendid (või argument) on lihtlaused, milles on esindatud sõnad nagu ;loll, mõttetu, idioot jne. 
Ning liialdamata, mind päriselt teeb kurvaks see, kui vähe üldse viitsitakse teemasse süveneda. Omades reaalset võimalust olukorda muuta, ei tehta ikka midagi peale kirumise, kui halb on praegune olukord ja mingine hääletus seda niikuinii ei muuda. No ma ei tea, kui ühes ringkonnas kõik need "valimised on mõttetud" vennikesed suudaksid end kokku võtta, teemasse süveneda ja valida kaine mõistuse alusel endale sobilik kandidaat- mina näen potentsiaalset muutust.*

Kui sa lähed valima kedagi ükskõik keda teist, lihtsalt et jonnist tulenedes keegi teine seetõttu valimata jääks- kas ise ka adutakse seda auku, mida enda labidaga hetkel kaevatakse..? Või näiteks, kui sa absoluutselt ei ole nõus sellega, et on (teatud põhjustel) kõrged maksud ja jooksed suure hurraaga valima sotsiaaldemokraate, kes vasakpoolsetena just usuvad kõrgetesse maksudesse siis... 
   Ma ei näita praegu näpuga nende noorte peale, kes on tüdinud valimistest, kuigi neil on esmakordne valimisõigus. Pigem ma näitan näpuga nende inimeste poole, kes ei taha/viitsi/julge vastutust võtta. Või siis näitan näpuga enda peale, et ma täie kire eest usun, et valimiste tulemused ON olulised. 
   Sest poliitika ei ole ju keeruline. Iga inimene teab, millesse ta usub ja millisena ta tahab enda maailma näha, või millises kodukohas tahab elada. 

Ma ei hakka siia lõppu ütlema ühtegi juustust lauset, mis oleks rõvedalt demokraatiat idealiseeriv. Lihtsalt- minu arvates on veider, kuidas inimesed on võidelnud ja protestinud oma hääletamisõiguse eest, samal ajal, kui siinne kohalik rahvas reklaamib oma tegevusetust. Seega isiklikult annan nüüd igale lugejale ultimaatiumi- on võimalus võtta end kokku, erakondadesse ja kandidaatidesse süveneda ja minna hääletama, või lasta teistel otsustada enda eest, ent järgmised 4 aastat hoida suu ka kinni, kui  KOVtasandil miskit ei meeldi- su isiklik panus on andmata ja esindaja valimata- sul ei ole hääleõigust, kui sa ise oled selle vaigistanud.  

Veel on aega!




*Nüansse on tegelikult sellises asjas rohkem, teame seda kõik, aga siiski..

Omadega rabas, jälle

Kuigi hobikorras pritsin ma negatiivust igas suunas, leidsin ma taas end rabast. Seekord murakate asemel täitusid ämbrid jõhvikatega, ning tühimik mu hinges täitus taas iluga (appi, kui imal klišee, endalgi häbi). Võrreldes juuliga on rabal täiesti teine hingamine ja olemine, niiet detailide asemel üritasin ma keskenduda rohkem toonidele. 

Although I'm spreading negativity in every possible way, I found myself in the bog, again. Instead of cloudberries, this time our buckets were filled with cranberries and the hole in my soul was filled with beauty again (what a luscious cliche- actually pretty embarrased right now). But compared to the bog where I was in July, this time the nature had completely different breathing and existence, so instead of focusing on details, I tried to constentrate on tones more. 




Kodulinna mõtted

Ma ei käi väga kodulinnas- ma nagu ei teagi, miks. Aga ma ei käi. Nüüd tulin. Mitmes päev tiksub siin. 
Ikka küsivad vanemate tuttavad, et kas veel Türilt suhtlen kellegagi. Aga ei suhtle. Ja kui suhtlen, siis nad ei ole enam Türil. See ütleb nii mõndagi.

Huulepulgaga efektiivne silmameik

Kui ma midagi meigi puhul armastan, siis kindlasti huuli, mis on mattvärviga üle võõbatud. Minu kindlapeale minekuks on nude toonid, mis on pigem pruunikama alatooniga ja mis tihtipeale saavad kaetud paksu läikega. Enamasti on seljuhul rõhk kas tugeval meigipõhjal või silmatorkaval silmameigil. Teiseks äärmuseks on mul aga overlined tumedad huuled, mille puhul toonid varieeruvad punasest erksa mustikalillani välja. Värvitud huulte kõrval olen ma vaimustatud silmameikidest, mis on justnimelt tehtud toodetega, mis on mõeldud huultele. Huulevärvidega  silmameik- lihtsalt naeruväärne, kui kergelt saab efektiivseid tulemusi luua!


Rütm ja rütmitus

Elu. Ilu ja valu oma rütmis ja rütmituses. Mõnikord on elu kaunis veider. Mõnikord ei lähe asjad päris plaanitult. Näiteks siis kui on lubatud võtta vastu väljakutse kirjutada miskit iga päev kalendrikuus, ent tegelikkuses üle kolme postituse ei tulegi (poole aasta jooksul).
Või näiteks siis, kui on otsustatud uuel aastal tublid viis kilo alla võtta, ent mõne aja jooksul avastad end hoopis plaanitavast 10kg massiivsemana.Või näiteks siis, kui on ühel nädalal unetunde rohkem kui ärkveltunde ning järgmisel nädalal jõuad vaid paar korda 7 päeva jooksul magama. See on vist sellest elu rütmitutest hetkedest. Köievedu, kus köie vedamise asemel veab köis vedajat. Tasakaal.