Throwback olnule ning veidi elust ja minust enesest

Heihoo! Tänane pühapäev on iiiiii-m-eeeee-il-uuuuu-s ja minus on sellega seoses niipalju positiivset energiat ja motivatsiooni Ei väsi leelotamast seda, et talves on nii palju ilu ja armastust ja see annab elule nii-nii-niipalju juurde. Sellisel hingelisel ja vaimsel tasandil, kui kõik on puntras ja pingeid liigagi palju. Kõik loksub ise rohkem korda ja kohustustekoorem ei tundu nii hull, tappev ja murdev (kui see tegelikult on).



 Samas elan ju Eestis kus igapäevasel ilmaga nii vedanud ei ole ning ilusa ilma puhul olen kinni (vabatahtlikult, muidugi) klassiruumides. Ning siis enam ilusast ilmast motivatsiooni ei leia ning kohustuste suurus lööb reaalsusena näkku. Ent eluga TULEB hakkama saada, sest niikuinii iga inimese kannatusekoorem on nii suur, kui inimene seda kanda jõuab.

Kui eelmises blogipostituses mainisin seda, et jõuluimena loodan Tallinnast leida eelarvesse mahtuva ballikleidi, siis imedesse ma nüüd usun, ent Tallinnas sai mulle selgeks nii mõndagi. Tõsiasi on see, et meie elud on meeletult tempokad ja nii on ka minu perekonnas. Kõik oleme enda argieludega tõsiselt tegevuses ning ühisaega on kahjuks vähe. Üritan ise ju käia korraga kahes koolis, lüüa kaasa õpilasesinduse elus ja olen tegevliige mitmendat aastat koduvalla noortevolikogus. Ent tunde on päevas ikka kõigil samapalju ning mõni hetk tahaks ju magada ning süüa või kasvõi lõõgastudagi. Mitte et ma oma elutempo üle vinguks- mulle tõsiselt meeldibki see, et mul on alati palju teha ja ma ei istu käed rüpes oma elu maha.

Ent see nädalavahetuse algus saigi aeg täielikult maha võetud. Plaanisin küll õppida autokooli teste teel Tallinnasse või lugeda kohustuslikku kirjandust, aga bussi astudes teadsin juba ise, et ma ei hakka end surumagi, sest see pea kahetunnine sõit oli MINU aeg. Minu aeg vaatamaks telekast oma lemmikmultikat (Kollidekompanii) ja üle pika aja lihtsalt lebotada.  Tallinnasse jõudes oli film vaadatud ning tuju nii hea. Väsimus oli mind küll tabanud, sest eelnev öö olin kolmeni öösel ärkvel olnud ja bioloogiat õppinud ning geograafiaga tegelenud, ent pealinna vastiktuuline ilm pühis silmist une (ning tegelikult ka mind ennast) ning millegi pärast oma isa järgi oodates hakkasin heietama veidralt oma elu üle, enese mõtetes muidugi.

Ma olen enda üle uhke, ausalt. Muidugi- minus on väga palju halbu omadusi, aga need käivad minuga kaasas ja ma isegi ei tunne end väga nende üle halvasti. Samas on minus (nagu igas teises inimeses) siiski ka väga palju häid omadusi ning ma üldpildis pean end heaks inimeseks. Samas mind on viimasel hetkel hakanud hirmutama fakt, et põhimõtteliselt kuu aja pärast olen ma legit teovõimeline inimene, ehk minust saab täisealine! Minust! Minust! Kusjuures mind pigem see hirmutab, sest ennast tunnetan pigem 14aastasena, mitte ealeski täiskasvanuna. Mida rohkem sellele mõelda, seda rohkem see mind kohutab.
   Okei, kindlasti ma mõtlen üle, sest ega see vanusenumber midagi oluliselt ei muuda. Okei, mul on legaalne ostuõigus nikotiinile ja alkoholile, ent mille tarbimisest ma niikuinii huvitatud pole ning egas' ööklubidki pinget ei paku. Õnneks jätkub tavapärane elu gümnaasiumis ning peale seda proovin enda unistust saavutada- enda erialale saada ülikooli sisse. Samas. Ma ei tunneta end iseseisvana, et saaksin olla täiskasvanu. Teovõimeline. Miiiiidaaaa!?!?!?!?

Aga paraku olen ma viimasel ajal enda kui indiviidi üle arutlenud. Milline ma olen ja kuidas ma olen muutunud. Mul on hea meel tõdeda, et kindlasti targemaks, kui olin aastaid tagasi. Sellisel elukogemuse poolelt, mis aitab mul rohkem olla kahe jalaga Maa peal ja jääda ratsionaalsemaks. Mul on hea tõdeda endas rohkem enesekindlust, mida minus aastaid polnud ning mul on hea meel alati kuulda, kui keegi ütleb, et ma olen juhtimisoskustega inimene ning mõjun veenvalt ja autoriteetselt. (Pole miskit, millena end ise näen, sest välimus ei toeta mu isiksust)

Ning rohkelt olengi ma mõelnud, kes on mind elus mõjutanud. Kindlasti pere. Mul on vedanud tegelikult meeletult töökate vanematega, kes on elus õpetanud seda, et elus tuleb kõige jaoks ise vaeva näha ning kelle tõttu olen ma siiski iseseisev ja järjekindel. Pole väga allaandja inimene. Ma olen kindlasti õnnelik inimene. Kindlasti ka blessed. Ent kindlasti olen ma ise väga palju pingutanud, et mu enese elu hea oleks.

Lõdisesin seal autobussijaamas ja senised aastad jooksid silme ees. Silme ees oli see mina, kes ma olin eelmisel elukohas- tugeva sisuga ent nõrga isiksusega mina, kellel oleks olnud palju öelda ja teha, ent ei suutnud ega osanud seda kunagi teha. Olin väike, noor ja mõjutatav ning küllap oman asju, mida kahetsen, ent mis mulle on palju õpetanud.
   Meenus kolmanda astme põhikooli mina, kellel puudus esinemiskindlus ja positiivne enesehinnang, ent kes iga päevaga muutus kindlamaks ja tugevamaks. Meenus põhikooliaegne mina, kes sai palju haiget ja tegi palju vigu, ent kes üldkokkuvõttes oli juba üpriski tubli ilmakodanik.
    Meenus ka suvi enne gümnaasiumi, mille puhul sai mul elus selgeks, kes olid mu sõbrad. Päris sõbrad. Palju uusi tutvusi nii andekate inimeste näol ja nii palju isiksusekujunemist. Ning imekombel sattus minul juhtuma olema väiksemat sorti glow-up, mistõttu gümnaasiumit alustasin enesekindla ja ennast armastava inimesena. Kümnendasse klassi sattus palju head- inimene, kes on kujundanud mu iseloomu ja olekut, inimesed, kes mu iseloomu pilasid, ent kellele olin oluline ning märkimisväärne first love laadne asi. Super aasta.
   Vahepeale jäi suveke Lottemaal ning nüüd ma olengi üheteistkümnendas klassis ja praegu mõtlemas enda eluolu üle. Ma olen tugev inimene. Iga päevaga aina rohkem arenedes ja muutudes ning leidmaks end rohkem kasvamas. Seda kahjuks vaid vaimsel tasandil, sest füüsiliselt olen ja tõenäoliselt jään oma 157cm kanti. Aga ma olen NIIIII õnnelik. See  kõik-kõik tähendab mulle küll palju. Okei, mu iseloom on kohati selline mis väga paljudele peale ei lähe, aga samas see olengi päris mina ning ma olen ülimalt õnnelik selle üle, et ma ei proovi olla keegi, kes ma pole et olla üldises pildis aktsepteeritud ja sallitud (praegu olen ma ka, lihtsalt, mitte laialdaselt, sest päris peab olema päris tugev minu kannatamiseks, sest kui veidigi nõrk selgroog juhtub olema, leiab tihti mõni inimene mind blockimas, hehehehe)

Mul oli tõsiselt armas nädalavahetus, sest enese jaoks võtsin aja maha. Ma ei tuisanud ringi ega ajanud asju, vaid lihtsalt lebotasin diivanil, lahendasin ristsõnu, shoppasin mööda kaubanduskeskuseid ja mõtlesin sellest, et ma olen tõsiselt õnnelik inimene. Tunnen end kindlasti rahulikuma, kuigi sellest nädalast kujuneb kindlasti midagi, hmm, leebelt öeldes tapvat. Aga praegu vedelen ma oma sassis toas, mandariinikoorte keskel ja vaatan mis siin kodus toimub. Täna on olnud imeilus päev ja kuidagi eriti tugevalt on tulnud see nädalavahetus välja see, kui positiivset mõju on mu vanemad andnud, sest mõlemaid pean oma eeskujudeks.

On inimesi, kelle autoriteetideks on poliitikud, kuulsad lauljad-näitlejad või sportlased. Minu autoriteetideks on kindlasti mu vanemad. Ning ma usun, et paljudel on. Võinoh, vähemalt ma olen õnnelik, et ma seda praegu mõistan ning nende olemasolu ja tegusid kohati teise pilguga suudan jälgida.

Mind on alati õpetanud vanemad endaks jääma. Nad on lasknud mul eksperementeerida paljude aladega ning lubanud elus teha vigu. Viimast omadust hindan eriti tugevalt, sest läbi nende vigade olen ma vast elus ka kõige rohkem õppinud. Ma olen ausalt õnnelik vanemate julgustuse eest ning selle üle, et mind on alati sunnitud igast madalseisust püsti tõusma. Mu vanemad tahavad mulle kindlasti vaid head, aga mulle nüüd meeldib, kuidas nad on proovinud mind panna asju välja teenima, vanemana ise nende eest pingutama. Ma ei võta enam elus miskit ise enesestmõistetavaks ning minus leidub tänu neile meeletult palju püüdlikkust ja tahtejõudu. Inspireerivad inimesed ning loodan, et kunagi suudan ise anda kellelegi niipalju positiivset mõju, kui ma seda seni ise olen saanud.

Igastahes. Võtke ausalt mõnikord aeg maha. Sööge palju tervislikku ja värsket kraami. Nautige elu ja olge alati need, kes te olete. Siis on elu vahva.  Isiklikult üritan oma põssala korda saada ning veidike kohustustega tegeleda, sest liialt kaua illusioonides kükitada pole kunagi hea.

NB: kas keegi blogilugejatest oskab teada/soovitada, kust leida PÄRNUST eyeglitter primerit (Tallinnas lootsin NYX'i oma soetada, aga see oli läbimüüdud, niuniu)





Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar